Jón Baldvin Hannibalsson

Sündinud 1939. Islandi välisminister 1988–95, seejärel suursaadik USA-s, Soomes ja Balti riikides. Nüüd külalisõppejõud Islandi kõrgkoolides. Teadlasena uurib väikeriikide rolli rahvusvaheliste suhete süsteemis.

Peale Venemaa liidri Boriss Jeltsini käis verise jaanuari ajal Eestis veel ühe riigi esindaja. Selleks oli Jón Baldvin Hannibalsson, Islandi välisminister, kes ainukese Lääne poliitikuna julges siia sõita.

Hannibalsson meenutab: „Mäletan elavalt kesköist telefonikõnet president Landsbergiselt, kelle sõnumi tuumaks oli: “Kui sa mõtled seda, mida sa oled öelnud, tule kohe Vilniusesse ja näita oma toetust sel meie jaoks saatuslikul hetkel. Ühe NATO välisministri kohalolekul on vaatamata kõigele kaalu.” Vastuse asemel asusin kohe visiidile kolme Balti riigi pealinnadesse.“
 

Hannibalssoni visiit võis tõepoolest ära hoida suurema verevalamise. Kuid mõistmaks Hannibalssoni ja Islandi teeneid Eesti Vabariigi taastamises, tuleb vaadelda laiemalt Läänes levinud gorbamaaniat, Balti rahvaste taotluste ignoreerimist. Selle tagajärjeks oli, et kui välisminister Lennart Meri sõitis 1990. aasta juunis Kopenhaagenisse CSCE inimõiguste konverentsile, visati ta sealt sõna otseses mõttes välja. Hannibalsson oli ainuke, kes astus Balti riikide kaitseks välja, manitsedes, et Balti riike ei tohi ohverdada nn rahuprotsessi altarile. Ta oli esimene, kes puhus elu sisse mõistele „väikerahvaste solidaarsus“. Alates sellest hetkest, meenutab Hannibalsson, ei jätnud ta kasutamata ühtki võimalust tuletada Lääne riigijuhtidele meelde, et Balti riikide taastamine on „moraalne imperatiiv, mida ei tohi päevapoliitilistes huvides varjutada või moonutada“.

Hannibalsson oli juba üliõpilasena tegelenud Ida-Euroopa ja NSV Liidu probleemidega. Tema vend oli esimesi Lääne inimesi, kes Teise maailmasõja järel lõpetas NSV Liidus ülikooli; tal oli kontakte ka Leedus ja Eestis. Hannibalsson meenutab, et ekspertteadmistele tuginedes ennustasid nad varakult impeeriumi peatset lõppu. 1989. aastal olid nad juba kindlad Balti vabadusvõitluse edus, säilitades optimismi isegi 1991. aasta jaanuaris. 1991. aasta putši järel mõistis Hannibalsson, et kätte on jõudnud sobiv hetk vabaduseks. Islandist sai esimene riik, mis tunnustas Balti riikide iseseisvust.