Václav Havel
Sündinud 1936, näitekirjanik, endine dissident. Viimane Tšehhoslovakkia president (1989–92), esimene Tšehhi riigi president (1993–2003). Praegu peab aktiivset pensionipõlve.
Václav Havel on rikka tšehhi ärimehe poeg, kelle varanduse röövisid kommunistid pärast 1948. aastat. Kodanliku tausta tõttu ei lubatud Havelil omandada kõrgharidust humanitaaralal, seepärast alustas ta õpinguid majanduses, kuid jättis pooleli. Seejärel töötas lavatöölisena, õppides samal ajal lavakunsti. Tema esimeseks teatritükiks lavastajana oli „Aiapidu“ (1963), millega sai kohe rahvusvaheliselt tuntuks. Etendust „Memorandum“ mängiti 1968. aastal New Yorgis. Pärast 1968. aasta Praha kevadet keelati tal tegutsemine teatrites. Havel töötas mõnda aega isegi õlletehases. Valitsusvastase tegevuse tõttu tuli tal pidevalt vangis istuda, kõige pikemalt neli aastat, 1979–83.
Havel oli Ida- ja Kesk-Euroopa uute riigijuhtide hulgas eriline. Kõige enam saab teda ehk võrrelda Lennart Meriga Eestis. Mõlemad olid tippintellektuaalid. Haveli puhul oli huvitav, et tal näis täielikult puuduvat võimujanu. Presidendiks otsustas ta kandideerida pigem kohusetundest, sest oli muutunud ellu ärganud kodanikuühiskonna sümboliks.
Tema peamiseks elumõtteks diktatuuririigis, nagu ta armastas öelda, oli „elada tões“. Kõik muu oli tema arvates kompromiss: „Poliitilise rühmituse rajamine toob kohe kaasa selle, et sul tuleb hakata mängima võimumängu, selle asemel et seada esikohale tõde.“ Võimumängud olid talle vastukarva.
1989. aasta revolutsiooni puhkemist selgitab Havel järgmiselt: „Ühiskond oli demoraliseerunud, mitte keegi enam mitte millessegi ei uskunud, kõik olid hirmul – nii et see, mis juhtus 1989. aastal … ei saanudki olla muud kui ühiskonna suur ärkamine. Meil puhkes revolutsioon küll palju hiljem kui mujal, kuid see-eest kulges kiiremini ja omal kombel oli ka radikaalsem: meil ei olnud mingeid „perestroikasid“ ega kommunistlikke reformivahemänge, vaid me hakkasime kohe pärast revolutsioonipäevi demokraatlikku ühiskonda üles ehitama.“