Hüvasti, Charlie! 20 aastat kommunismi kokkuvarisemisest Euroopas
20 aastat tagasi muutus Euroopa põhjalikult. Just siis sündis selline Euroopa kaart, millist tunneme praegu. See on ühinenud, piirideta ja demokraatlik Euroopa.
Võib näida, et Euroopa ühinemine viimase kümnendi jooksul on laabunud valutult. Kuid kaks aastakümmet tagasi oli lõhenenud Euroopal hoopis süngem pale. Vähesed ennustasid kontinendile ühist, demokraatlikku tulevikku.
1989. aastat on nimetatud imede aastaks – annus mirabilis'eks. Täiesti ootamatult – nagu ime läbi! – varises kokku kommunism Euroopas. Euroopa oli Teise maailmasõja lõpust, 1945. aastast alates lõhenenud demokraatlikuks Lääne-Euroopaks ja kommunistlikuks Ida-Euroopaks. Kaheksa idapoolset Euroopa riiki olid lülitatud Nõukogude Liidu „välise impeeriumi“ hõlma alla. Neist Poola, Ida-Saksamaa, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria ja Albaania olid 1955. aastal Moskva nõudmisel sõlminud NSV Liiduga sõjalis-poliitilise lepingu, mille järgi hakati neid riike nimetama Varssavi pakti maadeks. Kaheksanda riigina kuulus kommunistlikku idablokki, kuid mitte Varssavi Lepingu Organisatsiooni, Jugoslaavia. Idabloki riiklikud süsteemid jäljendasid Jossif Stalini poolt NSV Liidus kehtestatud kommunistliku diktatuuri mudelit ning juhindusid välispoliitikaski Moskva ettekirjutustest. Lääne-Euroopast eraldasid idablokki jäigalt suletud riigipiirid, mis peatasid inimeste, kaupade ja informatsiooni vaba liikumise.
Ent järsku varises see külmas sõjas kangestunud maailmakord kokku.
1989. aasta sündmusi Euroopas on tõlgendatud mitmeti. Ühed peavad seda revolutsiooniks, teised ettekavatsetud reformiks; ühed nimetavad seda „rahvaste sügiseks“, teised „tõe aastaks“. Igal juhul väärivad aastate 1989–91 dramaatilised sündmused lähemalt tutvumist.
Kommunismile iseloomulikke füüsilisi ja mõttelisi piire sümboliseerib eriti hästi raudne eesriie, eelkõige Berliini müür koos selles asunud piirikontrollpunktidega. Neist üks, piiripunkt nimega Charlie, on saanud aga lausa raudse eesriide sümboliks. Sellest läbi, teisele poole eesriiet pääsesid vaid diplomaadid, üksikud turistid ja sugulasi külastavad läänesakslased. Ent Berliini müür langes ja raudse eesriide sümbolist sai vana korra lagunemise sümbol. Niisiis – hüvasti, pealesurutud piirid, hüvasti, jõuvõtetele rajatud utoopia! Hüvasti, Charlie!
***
Kui Ida-Euroopa katlas keedeti juba demokraatiasuppi, pulbitses tema kõrval veel palju suurem ja hirmuäratavam pada – NSV Liit ühes oma viieteistkümne vasalliga. Kuigi sealgi olid sündmused 1989. aastaks kaugele arenenud, ei võinud lõpptulemust keegi ette näha.
Tuleb meeles pidada, et 20 aasta eest varises kommunism kokku vaid Euroopas. Teistes maailmajagudes on ta osutanud suuremat vastupanu. Samal päeval kui Poola nautis esimesi vabadusetuuli (4. juuni 1989), tapsid kommunistliku Hiina liidrid Pekingis Tian’anmeni väljakul paarsada kuni tuhat rahumeelset meeleavaldajat. Lisaks Hiinale on kommunistid jäänud võimule Vietnamis, Laoses, Põhja-Koreas ja Kuubal.
Tian’anmeni väljaku veresaun osutab, et kommunismi võrdlemisi veretu lõpp ei olnud ettemääratud. Eriti plahvatusohtlik oli olukord NSV Liidus. See riik meenutas tohutut püssirohutünni. Esiteks olid üliriigil maailma suurimad relvavarud, sealhulgas tuumarelvad, millest piisanuks terve maakera õhkulaskmiseks. Teiseks lõid etnilised konfliktid selles hiiglaslikus impeeriumis pinnase genotsiidiks, mis võinuks olla veel palju jubedam kui see, mis leidis hiljem aset Jugoslaavias.
Miks seda ei juhtunud? Poola-Ameerika ühiskonnateadlane Adam Przeworski on toonud põhjuseks Euroopa kommunismi moraalse pankroti: „Aastal 1989 ei uskunud parteibürokraadid isegi enam, mida rääkisid. Selleks, et tulistada, peab uskuma millessegi. Kui need, kelle sõrm on päästikul, ei oska enam mitte midagi öelda, ei ole neil enam ka jõudu päästikule vajutada.“ Kommunismi oleks päästnud vaid meeletu terror omaenda rahva vastu, kuid selleks polnud valitsejatel meelekindlust.
On aeg vaadata tagasi nendele murrangulistele sündmustele, mis aastatel 1989–1991 kujundasid ümber Euroopa, arutleda kommunismi kokkuvarisemise põhjuste üle ja püüda uuesti hinnata maailma, kus elame praegu.
Euroopa Komisjoni Eesti Esinduse ja Euroopa Parlamendi Eesti Infobüroo näitus
HÜVASTI, CHARLIE! 20 AASTAT KOMMUNISMI KOKKUVARISEMISEST EUROOPAS
Näituse koostaja: Eesti Ajaloomuuseum
Kuraator: Kaarel Piirimäe
Projektijuht: Herke Vaarmann
Kujundusmeeskond: Velvet
Tööleht: Triin Siiner
Keeletoimetaja: Sirje Toomla
Tõlge inglise keelde: Kaarel Piirimäe
Inglise keele toimetaja: Gordon Allan Leman
Tõlge vene keelde: Kirill Lebed (Luisa Tõlkebüroo)
Videomontaaž: Rivo Mehilane
Täname abi eest näituse koostamisel:
Inge Laurik-Teder, Mariann Raisma, Epp Alatalu, Ragnar Axelsson, Vello Ederma, Jón Baldvin Hannibalsson, Kolfinna Baldvinsdóttir, Erki Holmberg, Ernö Horvath, Merle Jääger, Mari-Ann Kelam, Mati Kiirend, Anneli Kivisiv, Sigrid Huik, Kaido ja Virve Krass, Üllar Kosk, Merit Kuusk, Eve Pärnaste, Tiit Pruuli, János Vargha, Agata Witerska, Eesti Filmiarhiiv, AS Tallinnfilm, Eesti Rahvusringhääling, Eesti Rahvusraamatukogu, Okupatsioonide Muuseum, Harjumaa Muuseum, Järvamaa Muuseum, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Poola Suursaatkond, Ungari Instituut, Museum an der Mauer, Corbis/Scanpix, Chronos Media, European Pressphoto Agency.
