18. novembril 1918 kuulutab Läti Vabariik end iseseisvaks. Moskva tunnistab tsaari-Vene impeeriumi endise provintsi eraldumist Riia rahulepinguga 11. augustil 1920.
23. augustil 1939 lepivad NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov ja Natsi-Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop kokku Balti riikide jagamises; Läti kuulub kokkuleppe järgi Nõukogude Liidu „mõjusfääri“.
16. juunil 1940 alustab NSV Liit Läti alistamist ja sovetiseerimist; 5. augustil 1940 teatatakse ametlikult Läti astumisest Nõukogude Liidu kooseisu Läti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigina (Läti NSV).
14. juunil 1987 toimub meeleavaldus Vabaduse monumendi juures Riias (küüditatute mälestamine, 5000 osavõtjat).
1988. suvel Läti Rahvarinde ja Interrinde vastasseis.
18. märtsil 1990 annab Ülemnõukogu valimistel valijate enamus oma hääled iseseisvust pooldanud Rahvarinde kandidaatidele. Kommunistide ainuvõim lõpeb.
4. mail 1990 võtab Ülemnõukogu vastu iseseisvuse taastamise deklaratsiooni. Algab nn üleminekuperiood.
20. jaanuaril 1991 ründab Moskva-meelse Riia OMON-i (miilitsa eriüksus) salk siseministeeriumi hoonet. Puhkenud tulevahetuses saab surma 4 inimest.
3. märtsil 1991 hääletab referendumil 77,6% osalejatest Läti iseseisvuse poolt.
21. augustil 1991 kuulutatakse välja Läti Vabariigi iseseisvus. Septembris tunnustavad seda nii Moskva kui ka lääneriigid. Lätist saab ka ÜRO liige.
1992 algab Vene vägede väljaviimine, mis jõuab lõpule 1994.
2004 saab Lätist Euroopa Liidu liikmesriik ja NATO liige.