Vello Ederma
Vello Ederma, sündinud 1934. aastal Rakveres, põgenes Eestist 1944. Võitles Eesti vabaduse eest USA-s, praegu peab pensionipõlve Virginias.
Vello Ederma sündis 1934. aastal koolmeistrite perekonnas Rakveres ning mäletab suurt põgenemist 1944. aastal väga hästi: „See oli moment kümneaastase elus, mis oli südantlõhestav ja jäi igavesti meelde. Maha jätta oma kodumaa oli siiani mõeldamatu. Kuid neli aastat kestnud hirm oli mind jätnud tummaks. Isa oli minu arvates alati teinud õigeid otsuseid ja olin kindel, et ka seekord oli tal õigus. Kümneaastane oli küllalt teadlik, mis ta ümber toimus. Kogetud ohud ja ümbritsevad sõjasündmused muutsid mu palju vanemaks. Laev lahkus Tallinna sadamast 4. septembri õhtuhämaruses. Jälgides üha kaugemale jäävat Tallinna siluetti, puhkes rahvas spontaanselt laulma Eesti hümni. Nutsid kõik, nutsin ka mina. Ees oli tundmatu tulevik juhul, kui ellu jääme!“
Perekond Ederma suutis läbi „Tšehhi põrgu“ (Tšehhi punased ja pealetungiv Nõukogude armee röövisid ja tapsid sõjapõgenikke, kuid esmajoones Saksa armees teeninuid) jõuda Ameerika okupatsioonitsooni Saksamaal. Pärast aastaid põgenikelaagris õnnestus neil viimaks emigreeruda Ameerika Ühendriikidesse. Vello kohanes noore inimesena eluga Ameerikas kiiresti, aastaga oli keel suus. Juba kooliõpilasena võttis ta oma südameasjaks rääkida ameeriklastele kommunismist – sellest kujuneski teatavas mõttes tema elutöö. Vello Ederma on märkinud: „Sisenes süütunne, et mina elan vabaduses ajal, kui nemad ägavad kommunistliku hirmu- ja terrorirežiimi all. Nii nagu paljudel teistel eestlastel Ameerikas, oli mulle mu tulevik selge. Tuli aidata Eestit ja Eesti rahvast.“
Pärast ülikooli lõpetamist ja armeeteenistust Saksamaal läks Vello Ederma tööle Ameerika Hääle toimetusse, kus töötas kakskümmend kolm aastat; viimased üksteist aastat enne pensionipõlve USA informatsiooniagentuuris Balti ja meedia eksperdina. Ameerika Hääles töötas Vello Ederma Eesti osakonnas, seejärel uudiste keskosakonnas peamiselt Euroopa uudiste toimetajana ja temast sai lõpuks Euroopa osakonna asedirektor. Talle allusid seitseteist Euroopa keelteosakonda, sealhulgas eesti, läti ja leedu keel.
Pärast pensionile jäämist sai Vello Ederma täielikult pühenduda poliitilisele lobitööle Eesti eest. Olles kolmel korral Ühendatud Balti Ameerika Komitee esimees, juhtis ta lobitööd Balti riikide ühinemiseks NATO-ga. 2004. aastal kroonis võitlust edu: „Kui ma jälgisin külalisena Balti ja teiste riikide ühinemistseremooniat NATO-ga Valge Maja murul, valdas mind rahuldustunne. Olin täitnud ülesande, mille olin endale esitanud. Olin täitnud lubadused isale, kellele võlgnen palju. Kuid kõige juures tuleb meeles pidada, et selles suures töös Eesti ja eesti rahva eest osalesid peaaegu kõik Ameerika eestlased, igaüks omas kohas ja omal viisil. Keegi meist ei andnud alla.“