Teletorni kaitsjad

1991. augustil olid oma kangelased ka Eestis. 20. augusti aastapäeval 2009. aastal meenutas president Toomas Hendrik Ilves tuhandeid kaaskodanikke, kes olid valmis sisuliselt paljakäsi vastu astuma vaenlase lahingutehnikale. Eriliselt pidas president vajalikuks hinnata nelja mehe teeneid. Need neli teletorni kaitsjat olid Peeter Milli, Jaanus Kokk, Uno Kaseväli ja Jüri Joost.
 

Milles seisnes teletorni kaitsjate kangelastegu? Nende julgustükk seisnes selles, et nad ei loovutanud teletorni hõivanud dessantväelastele 22. korrusel asunud sidekeskust, mis säilitas Eesti kontaktid välismaaga. Seejuures teadsid nad, et Leedus oli teletorni kaitsmine lõppenud veresaunaga. „Mina küll ei uskunud, et tuleme teletornist omal jalal alla,“ on Jüri Joost meenutanud.

Igor Lukas, ultralühilainetsehhi ülem, meenutab teletorni kaitsjaid: “Sõitsime nendega üles, näitasin, kus 22. korruse ruum asub. Mehed rääkisid, et neid saadeti vallutamise puhuks torni kaitsma. 22. korrusele sai aga ka üht salatreppi mööda. Ütlesin meestele, et juhul kui neid hakatakse ründama, hakatakse seda tegema katuselt ning aknast ... Neist poistest oli mul kahju, sest selge oli, et kui sõjaväelased ründavad, siis nad tapetakse lihtsalt ära. Nad oleksid olnud ilmsed ohvrid, kus seal ennast kaitsta! Mõtlesin: “No poisid, te olete tublid!”.“

 

Teletorni piiramine lõppes alles 21. augusti pärastlõunal, kui riigipöörde ebaõnnestumine NSV Liidus sai lõplikult selgeks. “Vene sõdurid olid selles suhtes normaalsed, et viskasid hiljem käe pihku,” meenutab Peeter Milli. “Igaühel meist oli ju ülemuse korraldus täita.“