Homo soveticus
Homo soveticus, mõiste, mille võttis esmakordselt kasutusele Vene filosoof Aleksander Zinovjev, selleks et parodeerida nõukogude propagandistide ülistatud „uut nõukogude inimest“.
Nagu igal ajaloonähtusel, oli üleminekuajalgi mitu palet. Tiit Made (sündinud 1940) kirjeldab, kuidas rahvas elas peost suhu, püüdes toime tulla defitsiidiga: „Ilma defitsiidita, ilma igapäevaste kaupade hankeraskusteta ei osanud homo soveticus igapäevast elu ette kujutada.
Igapäevane kaubandusvõrgus kohalolek, aga eriti kohavalik ning oskus “võrku” kammida oli väga oluline tegija. See võttis sageli võhmale, kuid hoidis ka kehakaalu normis ja vaimu erksa. Need õnnetud, kes pidid kogu päeva viibima oma töökohal, jäid muidugi vajalike elatusvahendite jaotussüsteemist kõrvale.
Sama oluline oli operatiivselt reageerida, kui kuskil inimesed sabas seisid. Polnud üldse määravaks teada, mida antakse. Vaja oli võtta koht saba lõpus sisse ja siis selgitada, mis küsimuses seistakse. Kui ka antud kaupa perekonnas polnud otseselt sel hetkel vaja, tuli see siiski ära võtta (siis osta), sest kunagi ei võinud teada, millal Karl Marxi majandusteooria nurgakivi, et üks lammas vahetub nelja kirve vastu, käiku läheb.“
Ent oli ka neid, keda defitsiit eriti ei puudutanudki. Kalev Jaik (sündinud 1942) on meenutanud:
„Meid emaga see tohutu suure kaupade defitsiidi tekkimine kõige teravamalt ei puudutanud. Endiselt olid meil leib, piim, jahud ja tangud, juust, vorst jne laual ja ka tarbisime neid endist viisi. Mingeid riideid, jalanõusid, seepi, pesupulbrit ja muid tööstuskaupu, millised kaubad olid samuti müügilt kadunud, me aga ei üritanudki osta. Meil oli kõiki meie jaoks esmavajalikke asju võrdlemisi suurel hulgal tagavaraks ostetud: vähemalt mitukümmend kilo suhkrut, vähemalt 50 kilo jahu ja tangaineid, vähemalt seitsme aasta jaoks tuletikke, seepi ja pesupulbrit, vähemalt kümneks aastaks riideid ja jalanõusid, umbes viieks aastaks küttepuid, terveks aastaks kartuleid ja juurvilja, mahlu ja moose jne. Näiteks tuletikke ja pesusoodat oli meil Nõukogude ajal nii palju tagavaraks kogutud, et veel praegu, 12 aastat hiljem pole need tagavarad otsa lõppenud, kuigi näpud on varsti põhjas.
Taolised tagavarad on meil võimalusi mööda alati olemas olnud vähemalt alates aastast 1951… Oleme alati elanud nii öelda katastroofi ja õuduste ootel.“