Mihhail Gorbatšov

Sündinud 1931. Kommunistliku partei tippbürokraat, hariduselt jurist. 1985–91 NSV Liidu kompartei peasekretär, 1990–91 NSV Liidu esimene ja viimane president.

Mihhail Gorbatšov on kahtlemata üks 20. sajandi vastuolulisemaid isikuid. Kas ta oli läbinägelik reformaator, kes kavaldas üle konkurendid ning likvideeris Nõukogude Liidu, või oli ta silmaklappidega ideoloog, kes tahtmatult saatis kommunismi kaduva teed? Ühed süüdistavad teda 20. sajandi suurimas geopoliitilises katastroofis (Vladimir Putin), teised meenutavad teda hea sõnaga kui Euroopa ühendajat. Kes oli see Gorbi, armastatud, lausa jumaldatud terves maailmas, kuid vihatud ja põlatud oma kodumaal?

 
Ajaloolane Stephen Kotkin on kirjutanud, et Gorbi oli „tõeline usklik“. See tähendab, ta uskus kindlalt sotsialismi paremusse kapitalismi ees, Nõukogude Liidu valiku õigsusse. Kuid nõukogude kord pidi uuenema, liikuma „inimnäolise sotsialismi“ poole.
Oma taustalt oli Gorbi paraku üsna tavaline parteiametnik provintsist – enne Moskvasse edutamist töötas ta Põhja-Kaukaasias Stavropoli krai parteijuhina. Selle tulemusena olid talle alatiseks külge jäänud veidrad harjumused: nii veetis ta ka kõige kriitilistematel aegadel, mis nõudsid kiireid otsuseid, päevi parteikongressidel, kus vaagiti tundide kaupa mõne üldsõnalise deklaratsiooni sõnastust. Samal ajal varises riigi majandus kokku, poodides ei olnud leiba ega piima.

Gorbi oskuste arsenali kuulus loomulikult ka võime tundide kaupa vahetpidamata rääkida. Ometi oli Gorbi hariduse poolest ja vaimsetelt võimetelt teistest kompartei funktsionääridest peajagu üle. See selgitab, miks tal läks korda oma konkurendid üle mängida või – surnuks rääkida. Nii õnnestus tal vanameelsete kommunistide vastupanu edasi lükata 1991. aasta augustini, kui need viimases hädas riigipöördekatse korraldasid. Kuid 1991. aastal oli juba hilja Nõukogude Liitu päästa. Gorbatšov oli oma töö – seejuures täiesti tahtmatult – juba teinud.

Praegu peab Gorbatšov pensionipõlve, püsides rahvusvahelises meediapildis. 9. novembril 2009 oli ta koos Poola vabadusvõitleja Lech Walesaga aukülaline Berliini müüri langemise piduüritusel Berliinis.