Mari-Ann Kelam
Mari-Ann Kelam, sündinud 1946. aastal põgenikelaagris Saksamaal. Võitles Eesti vabaduse eest USA-s, praegu Riigikogu liige.
Mari-Ann Kelam on 2002. aastal kirjutanud enda kohta järgmist: „Olen Tallinnas elanud vanemate laps, sündinud pärast suure sõja lõppu Saksamaa põgenikelaagris. Sõitsin nelja-aastaselt üle ookeani, läksin kuueaastaselt Ameerika kooli, olles omandanud inglise keele, mida kõneldes ja kirjutades tunnen end siiani vabamalt kui eesti keele puhul. Samas on eesti keel olnud kogu aeg mu koduseks keeleks ja selles keeles olen suhelnud ka oma lastega. 40 aastat pärast esimest ookeanireisi läände saabusin märtsis 1990 esmakordselt oma vanemate kodumaale. Mitte turistina, vaid USA eestlaste ühe esindajana Eesti Kongressis.“
Mari-Ann Kelami elulugu peegeldab hästi nende eestlaste saatust, kes Teise maailmasõja ajal jätsid nõukogude vägivalla kartuses oma kodud. Tänapäeval võime vaid aimata, mida tähendas jätta hüvasti oma lähedastega ning asuda ohtlikule põgenemisteele sõjatormides Euroopas. Vähesed aimasid, et Nõukogude okupatsioon jääb püsima aastakümneteks. Paljudel ei õnnestunud oma kodumaad enam kunagi näha.
1950. aastal avanes Mari-Anni perekonnal võimalus emigreeruda Saksamaalt Ameerika Ühendriikidesse, elama asuti farmitöölistena Ohiosse Erie järve lähedale. Mari-Ann lõpetas Toledo ülikooli magistrikraadiga raamatukoguteaduses; 1968–70 töötas Washingtonis Kongressi raamatukogus kataloogijana, 1970–72 õppejõuna Toledo ülikoolis. Peagi alustas ta poliitilise võitlusega Eesti vabaduse eest, milleks elukoht pealinnas Washingtonis andis eelise.
Nähtavaim osa Mari-Ann Kelami tööst oli kaitsta Eesti dissidente Nõukogude terrori eest. Selleks tuli veenda USA kongressi ja residenti tõstatama kahepoolsetes suhetes Nõukogude Liiduga meelsusvangide probleem. Lõpuks neil see õnnestuski ning president Ronald Reagani ajal pööras Washington inimõiguste olukorrale Nõukogude Liidus pidevalt tähelepanu. Mari-Ann Kelami ja teiste välisvõitluse aktivistide üheks suurimaks võiduks oli kahekümne USA senaatori kiri peasekretär Gorbatšovile, milles nõuti Hirvepargi meeleavalduse lubamist 1987. aasta augustis. See kiri tõenäoliselt oligi põhjuseks, miks Moskva lasi miitingul toimuda.
Vaadates tagasi poliitilisele tegevusele Eesti eest, on Mari-Ann Kelam kirjutanud: „See, et Eesti vabanes, on sadade ja tuhandete inimeste õiglustunde, unistuste ja jõupingutuste tulemus. /.../ Hoidsime elus unelma vabast ja demokraatlikust Eesti riigist, kus olid kasvanud meie vanemad ja mida tahtsime pärandada hoidmiseks ja edasiarendamiseks oma lastele.“