...on üks eesti sümfoonilise ja kammermuusika rajajaid ja silmapaistvamaid esindajaid. Tema valdavalt instrumentaalne muusika on stiilipuhas, helikeelelt rahvuslik ja kargelt põhjamaine, olles samas avatud 20. sajandi uutele vooludele.
...kajastab helilooja päritolu, lapsepõlve ja õpinguaastaid Eestis ning Peterburis, tähtsamate teoste sündi ja nende esitajaid, Elleri pedagoogilist tegevust ja tema koolkonda, abikaasasid Annat ning Ellut, välisreise, suvepuhkusi ning helilooja mälestuse jäädvustamist.
...näitus on digiteeritud ning täiendatud versiooni 2007 aastal Heino Elleri 120 juubeliks valminud näitusest.
Teksti toimetasid Ülle Reimets ja Hele-Mall Järv.
Digiteeris ja kujundas Wolk.
Kuigi isa soovis oma pojale juristikarjääri ehk "pärisametit", otsustas Heino Eller peale Tartu Reaalkooli lõpetamist 1907. a. jätkata muusikaõpinguid Peterburi Konservatooriumis.
Heino Eller esimesel konservatooriumiaastal
Leopold Auer (1845-1930), tuntud viiuldaja, Peterburi Konservatooriumi viiuli- ja kammeransambliklassi professor aastatel 1868-1917.
Katariina ja Karl Põder, Heino Elleri tädi ja tädimees, kelle juures Eller oma esimesel Peterburi aastal elas. Karl Põder pidas Peterburis edukat kingsepaäri.
Üliõpilasena Peterburi Kadetikorpuse maja ees, u. 1910
Peterburi Ülikooli tunnistus, millel on kirjas, et Heino Eller on 1. augustil 1908. a. läbinud ülikooli juriidilises teaduskonnas neli semestrit, kuid 25. juunil 1913. a. üliõpilaste nimekirjast kustutatud õppemaksu tasumata jätmise tõttu.
Trioga kinos tummfilmile saatemuusikat mängimas.
Kemeri suveorkester. Vasakult 2. eestlasest fagotimängija Georg Abel, 5. Heino Eller, 6. klarnetimängija Bernhard Lukk, 1910. a.
Peterburis elasid ja tegutsesid Ellerite
sugulased. Ahvatlevaid võimalusi pakkuv linn meelitas
üksteise järel sinna ka kõik Ellerite pere lapsed.
Eller soovis saada professionaalseks viiuldajaks ja pääseda
professor Leopold Aueri viiuliklassi. Sinna pääsemiseks ei piisanud Elleril ettevalmistusest, sest see oli
piirdunud ansamblis ja orkestris omandatud praktilise
viiulimänguoskusega.
Sisseastumiseksamite tulemuse põhjal määrati ta hoopis professor
Emmanuel Krügeri viiuliklassi. Viiuldajat Ellerist siiski ei saanud.
Pingelisest harjutamisest tingitud käevigastuse tõttu tuli tal õpingud konservatooriumis
juba teisel semestril katkestada. 1908. aastal astus Heino Eller Peterburi Ülikooli õigusteaduskonda. Viiulimäng jäi edaspidi elatisraha teenimise vahendiks.
Juuraõpingute kõrval püüdis Eller lisa teenida kinos
tummfilmidele saatemuusikat mängides. Edaspidi hakkas ta
mängima suveorkestrites Kemeris, Sevastoopolis, Jekaterinoslavlis, Permis ja Sestroretskis.
Peterburg oli vene keisririigi teine, noorem pealinn,
toreduselt aga esimene. /.../ Võimalustega, mida ainult
aimasid ja mis erutasid. Esimese tutvumise mulje sellega [oli]
võrreldav maadeavastaja ärevusega, sest iga samm tõotas
uusi ootamatusi. See muinasjutuime oli ainult ühe öö sõidu
kaugusel Tallinnast, enne aururonge juba kättesaadav. Ja
sellepärast polnud ime, kui Peterburi naljaks nimetati kõige
suuremaks eesti linnaks, sest siin elas tõepoolest eestlasi
rohkem koos, kui enne [20.] sajandi algust näiteks Tallinnas.
Helmi Jannseni mälestused Peterburist (Maalikunstnik August Jannseni abikaasa,
Ea Jannseni ema) - R. Pullat. Lootuste Iinn Peterburi Tln. 2004
Konservatoorium mõlkus Heino Elleril endiselt meeles. 1912. aasta jaanuaris üritas ta teha sisseastumiseksameid konservatooriumi teooria osakonda, kuid sai klaveri- ja kompositsioonieksami tulemusteks "mitterahuldava". Sama aasta kevadel, läbinud ülikooli õigusteaduskonnas 4 kursust ja peaaegu kätte saanud juriidilise hariduse, jättis Eller lõpueksamid sooritamata. Põhjuseks oli arvatavasti täielik huvi puudumine juristikarjääri vastu. Järgmisel aastal üritas ta teistkordselt pääseda konservatooriumi kompositsiooniteooria klassi. Seekord eksamid õnnestusid ja ta võeti vastu. Tema erialaõpetajaks sai kreeka päritolu Vassili Kalafati.
Heino Eller Peterburi päevil
Aleksandr Glazunov (1865-1936), Peterburi Konservatooriumi direktor, kes pühendas end täielikult õppeasutusele, oli õilis ja heasüdamlik inimene. Tema kabinetis toimusid konservatooriumi sisseastumis- ja lõpueksamid. Käis korduvalt Eestis.
Maksimiljan Šteinberg (1883-1946), kelle juures Eller õppis orkestratsiooni. Šteinberg oli Ellerist vaid 4 aastat vanem. Foto 1912
Vassili Kalafati (1869-1942), Elleri kompositsiooniõpetaja, kellega tal säilis kontakt paljudeks aastateks.
Vassili Kalafati oma õpilastega.
Peterburi Konservatooriumi õppejõud konservatooriumi 50. aastapäeval.
Peterburi Konservatoorium, 1906. a.
1915. aastal katkestas käimasolev I Maailmasõda järjekordselt Elleri õpingud konservatooriumis. Et pääseda sundmobilisatsioonist astus Eller vabatahtlikuna sõjaväkke. 1915-1917 teenis ta Preobraženski polgu sümfooniaorkestris, kandis mundrit, elas kasarmus ja tegi rividrilli. Järgnevad rasked revolutsiooni- ja kodusõjaaastad. Enamus eestlasi pöördus tagasi kodumaale, kuid Eller jätkas tööd Petrogradi orkestrites.
1919. aastal kohtus ta juhuslikult oma õpetaja Vassili Kalafatiga,
kellelt kuulis, et vaatamata rasketele oludele püüab konservatoorium õppetööd jätkata. See andis Ellerile impulsi
kooli tagasipöördumiseks ja oma haridustee lõpetamiseks.
30. juunil 1920. a. sai Heino Eller kätte Peterburi Konservatooriumi diplomi.
