...on üks eesti sümfoonilise ja kammermuusika rajajaid ja silmapaistvamaid esindajaid. Tema valdavalt instrumentaalne muusika on stiilipuhas, helikeelelt rahvuslik ja kargelt põhjamaine, olles samas avatud 20. sajandi uutele vooludele.
...kajastab helilooja päritolu, lapsepõlve ja õpinguaastaid Eestis ning Peterburis, tähtsamate teoste sündi ja nende esitajaid, Elleri pedagoogilist tegevust ja tema koolkonda, abikaasasid Annat ning Ellut, välisreise, suvepuhkusi ning helilooja mälestuse jäädvustamist.
...näitus on digiteeritud ning täiendatud versiooni 2007 aastal Heino Elleri 120 juubeliks valminud näitusest.
Teksti toimetasid Ülle Reimets ja Hele-Mall Järv.
Digiteeris ja kujundas Wolk.
1940. a. sügisest asus Eller elama Tallinnasse. Tööleasumine Tallinna Konservatooriumisse oli sündmuste
arengu loogiline tulemus, sest nõukogude korra tulekuga reorganiseeriti Tartu Kõrgem Muusikakool Tartu muusikakooliks ja seal lõpetati kompositsiooni õpetamine.
Elleri esimesed üliõpilased olid Els Aarne, Heimar Ilves ja
Aleksei Stepanov.
1940. a. novembris suleti Eesti Akadeemiline Helikunsti
Selts, mille liige oli Eller alates 1924. aastast. Seltsi järeltulija,
Eesti Nõukogude Heliloojate Liidu organiseerimistoimkonna
esimeheks valiti Heino Eller.
1941. a. valmis Elleril "13 klaveripala eesti motiividel". Teos leidis hea vastuvõtu ja selle esitamiseks korraldati konservatooriumi üliõpilaste vahel võistlus. 1941. a. sügiseks Moskvasse kavandatud eesti kunstidekaadile sai Eller riikliku tellimuse- "Tantsusüidi" orkestrile.
Saksa okupatsiooni ajaks jäi Eller Tallinnasse ja jätkas pedagoogitööd. Selle aja väljapaistvamad õpilased olid Roman Toi, Kaljo Raid ja Villem Kapp. Saksa ajal oli aktiivne eesti muusika edendaja Riigi Ringhäälingu orkester Olav Rootsi juhatusel. Esitamisele tuli ka rida Elleri teoseid. 1942. aasta suvel tabas Ellerit perekondlik tragöödia - juuditarist abikaasa Anna Eller vahistati ja hukati.