Liiduvabariigid versus NSV Liit
Kui maakera sees on teine, veel suurem maakera.
1924 – NSV Liidu põhiseadus annab vormiliselt liiduvabariikidele õiguse lahkuda liidust.
Veebruar 1990 – Kommunistlik partei loobub võimumonopolist.
Juuni 1991 – Boriss Jeltsin valitakse Venemaa presidendiks.
Küllap oleks NSV Liidu rajaja Vladimir Lenin end hauas ümber pööranud, kui ta oleks näinud, kuidas NSV Liit 1991. aastal viieteistkümneks eraldiseisvaks riigiks laguneb.
Just Lenini koostatud ning NSV Liidule päranduseks jäetud põhiseadus lõi eeldused NSV Liidu lagunemiseks. 1924. aasta konstitutsioon oli Lenini ja Stalini tuliste vaidluste tulemus: Stalin pooldas tugevama keskvõimuga uniooni, Lenin aga föderatsiooni, milles liiduvabariigid on formaalselt suveräänsed. Viimaks jäi peale Lenin ning liiduvabariikidele anti eraldiseisva riigi tunnused, nagu valitsus (ministrite nõukogu) ja parlament (ülemnõukogu). Põhiseadus lubas liiduvabariikidel isegi liidust lahkuda, kuid loomulikult oli see vaid fassaad: võimu teostati ikka Moskvast ning kellelgi polnud ilmaski kavas lasta liiduvabariikidel iseseisvuda.
Kitt, mis NSV Liitu 70 aasta jooksul koos hoidis, oli kommunistlik partei. Põhiseadus sätestas partei „juhtiva rolli“, mis tähendas, et ülemnõukogud ja ministrite nõukogud olid vaid partei diktatuuri ripatsid. Tähtsamad otsused võeti vastu partei juhtorganites (keskkomitees ja selle büroodes). Range distsipliiniga tagati liiduvabariikide, oblastite, linnade ja rajoonide parteirakukeste ja valitsusasutuste allumine Moskva korraldustele. Partei oli ajastu „au, mõistus ja südametunnistus“.
NSV Liidule said saatuslikuks Gorbatšovi sammud partei nõrgestamiseks. Ühelt poolt polnud parteibürokraatia võimeline riiki reformima, kuid Gorbi kartis ka partei kättemaksu. 1964. aastal olid just parteibossid kõrvaldanud ametist Hruštšovi. Seetõttu kärpis Gorbi 1988. aastal partei tiibu, nõrgendades selle haaret valitsusasutuste üle. Kokku kutsuti ka pooldemokraatlikul teel valitud rahvasaadikute kongress. Reformid tipnesid partei keskkomitee avaldusega 1990. aasta veebruaris, millega partei loobus võimumonopolist.
Kes täitis võimuvaakumi? Gorbi püüdis oma võimu kindlustada ja teostada uue institutsiooni abil, milleks oli NSV Liidu presidendi ametikoht. Kuid paraku oli presidendi võim rajatud veele.
Tegelikult tõusid esile just liiduvabariikide võimuasutused – ülemnõukogud ja valitsused. Ootamatuteks juhtfiguurideks kerkisid ülemnõukogu presiidiumi esimehed, kes varem olid olnud vaid partei marionetid. Eesti NSV-s oli selleks Arnold Rüütel, Vene NFSV-s aga Boriss Jeltsin. Kujunes olukord, kus ühe maakera see oli teine, veel suurem maakera. 1991. aastaks oli Venemaa ühes teiste liiduvabariikidega juba nii suureks paisunud, et ei tahtnud NSV Liitu enam ära mahtuda.