Putš ja vabadus. August 1991
29. juuli 1991 – Gorbatšov ja Jeltsin arutavad jõustruktuuride vanameelsete juhtide vallandamist. Vestlust kuulab pealt KGB.
18. august – riigipöörajad panevad Krimmis puhkusel oleva Gorbatšovi koduaresti.
20. august 1991 – kuulutatakse välja Eesti Vabariigi iseseisvus.
21. augusti varahommik – loobutakse rünnakust Valgele majale, Venemaa parlamendihoonele; putš on lõppenud.
8. detsember – NSV Liit saadetakse laiali; 25. detsember – Gorbatšov paneb presidendiameti maha.
Augustiputši juures on kõige huvitavam, et see toimus alles 1991. aastal. Kui vanameelsed kommunistid oleksid varem püüdnud Gorbatšovi kõrvaldada, oleksid nende võimalused NSV Liitu päästa olnud suuremad. 1991. aasta augustis oli hilja kommunismi päästa, kuid siiski mitte võimatu.
Partei bürokraatia oli algusest peale suhtunud Gorbatšovi reformidesse umbusuga; peagi asendus umbusk vaenamisega. Kuid Gorbil õnnestus osava laveerimisega vastaseid vaos hoida. Tema pidev kompromissidele minek konservatiividega lükkas vastuhakku pikki aastaid edasi. Siiski oli KGB esimehe kindral Vladimir Krjutškovi korraldusel juba 1990. aasta detsembris valmistatud riigipöördeplaan.
Riigipöörajate kannatus sai otsa, kui juulis 1991 kavandas Gorbatšov koos Jeltsiniga vanameelsete ametnike vallandamist. KGB kuulas Gorbi ja Jeltsini vestlust pealt. Teiseks ajendiks oli Gorbatšovi plaan sõlmida 20. augustil Venemaa, Ukraina ja teiste liiduvabariikidega uus liiduleping, mis viinuks kogu NSV Liidu teistele alustele. KGB, sõjaväe, siseministeeriumi ja teiste jõustruktuuride juhid otsustasid tegutseda.
18. augustil 1991 panid riigipöörajad Krimmis suvitava Gorbatšovi koduaresti. Nad lootsid, et Gorbi kiidab nende sammud heaks, kuid president keeldus. Järgmisel päeval moodustasid mässajad „eriolukorra riikliku komitee“ ja tõid sõjaväe tänavatele. Neid toetasid mitmed parteibossid provintsides ja mõned äärmuslased Moskvas. Balti riikidele kehtestati mereblokaad; armeeüksused sisenesid Leningradi ja Moskvasse. Seejärel, nagu kirjutab ajaloolane Stephen Kotkin, läksid riigipöörajate juhid Gennadi Janajev ja Valentin Pavlov koju jooma.
Riigipööre oli halvasti koordineeritud, kuid mis peamine, mässajatel ei jätkunud julgust. Suurim viga oli jätta Jeltsin arreteerimata. Nad muutsid end ka naljanumbriks, kui ilmusid joobnuna, värisevate kätega pressikonverentsile, mida televisiooni vahendusel nägid kõik. Armeekomandörid, eriüksuste juhid, KGB murdsid lojaalsust ning keeldusid ründamast Vene parlamendihoonet, kus vastupanu koondas Venemaa president Jeltsin. Seejärel vandusid riigipöörajad alla ning sõitsid Krimmi, et paluda Gorbatšovilt andestust. Selle asemel nad arreteeriti.
Putš andis NSV Liidule viimase hoobi. Jeltsin keelustas kommunistliku partei Venemaal; putš tähendas ka Gorbatšovi karjääri lõppu. Veelgi tähtsam oli aga, et võimuvaakumit kasutasid Balti riigid iseseisvuse väljakuulutamiseks. Eesti taastas iseseisvuse 20. augustil 1991 kell 23.00.