Boriss Jeltsin
Sündinud 1931, surnud 2007. Kommunistliku partei liige 1961–90, poliitbüroo liikmekandidaat, Moskva linnakomitee esimees („linnapea“) 1985–87; Vene Föderatsiooni esimene president 1991–99.
Boriss Jeltsin oli mees, kellel on suuri teeneid NSV Liidu rahumeelses hinguseleminekus. Jeltsini ja Gorbatšovi rivaliteet oli paljuski isiklik. Just Gorbi aitas Jeltsinil tõusta karjääriredelil, edutades ta Moskva parteijuhiks. Kuid Jeltsin ei pidanud kinni parteidistsipliinist: tema kriitika Gorbi aadressil tõi kaasa vallandamise kõrgelt ametikohalt.
Jeltsin ei andnud alla. Gorbi sammud demokraatia suunas andsid talle võimaluse tõusta tagasi võimule rahva häältega. Jeltsinil olid suurepärased rahvamehe omadused: joviaalsus, omamehelikkus, pealegi tajus ta Gorbist palju paremini rahva tegelikke soove. Kritiseerides teravalt Gorbi reformide aeglast tempot, valiti ta Moskva esindajaks rahvasaadikute kongressi; pisut hiljem Vene NFSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks. 12. juunil 1990 kuulutas Jeltsin välja Venemaa suveräänsuse (Eesti oli teinud sama juba 16. novembril 1988). Juulis astus ta demonstratiivselt välja parteist.
Vastukaaluks NSV Liidu presidendile, kelleks oli Gorbi, rajas Jeltsin Vene NFSV presidendi ametikoha. 12. juunil 1991 valiti ta demokraatlikel valimistel 57-protsendise ülekaaluga Vene Föderatsiooni presidendiks.
Kõigutamaks Gorbi jalgealust ja ühes sellega NSV Liidu alustalasid, toetas Jeltsin liiduvabariikide võimupüüdlusi. Jeltsin oli Balti riikide järjekindel liitlane. Võib öelda, et just Jeltsini kokkulepe kolme Balti riigiga 13. jaanuaril 1991, millega Venemaa tunnustas Balti riikide suveräänsust, oli aluseks iseseisvuse taastamisele augustis 1991. Jeltsin Venemaa presidendina tunnustas Eesti iseseisvust juba 24. augustil.