| Autor: | ROODE, Henn-Olavi | Dateering: | 1970 - 1972 | Tehnika: | õli lõuendil | Liik: | portree | Mõõtmed (cm): | 80 x 65 | Mõõtmed raami ja/või paspartuuga: | 81 x 66 | ETMM Kogu: | Maalikogu | Asukoht: | ETMM maalikogu | Museaali number: | ETMM 10434 ML170 | Kujutatud isikud: | REEK, Salme | Kirjeldus: | 3/4 portreemaal Draamateatri näitlejannast Salme Reegist, mida võib pidada suisa inetuks, kuid sellest hoolimata ääretult huvitavaks. Maalimise hetkel kuuekümnendates eluaastates olnud näitlejanna mõjub portreel palju vanemana. Tema näojooned on grotesksed ning väsimist ja kulumismärke rõhutab hallikas koloriit, mis ei jäta, erinevalt kaasaegsete mälestustest muljet, et tegu on särtsaka prouaga, kes käitub oma vanusest palju noorema inimese käitumismustrite järgi. Samuti tundub maali vaadates uskumatu, et Reek oli vaid kümme aastat varem kehastanud teatrilaval näiteks Nukitsameest või Kuslapit Oskar Lutsu „Kevadest”. Reegi portreel kipuvad figuur ja taust vägisi üheks sulama ning portreteeritav muutub justkui osaks interjöörist. Sarnaselt Roode portreele Karl Aderist tõusevad esile hämmastavad erinevused selle vahel, kuidas on näitlejannat kujutanud Roode ja kuidas teda tagantjärgi kirjeldanud kaasaegsed. Mälestustes meenutatakse, et Reek oli olnud kõige särtsakam ja värvikam (ja vahel ka tüütuim) näitlejanna kogu Draamateatris, kes andis oma energilisusega silmad ette ka endast poole noorematele. Küllap vihjab figuuri sulandumine tühjusesse Pühakirja ridadele „…keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud” (Pt 1,8). Näitlejate puhul on ju tavaline, et neid tuntakse nende rollide järgi, armastatakse tegelaskujusid, keda nad mängivad, kiindutakse nende teatraalsesse poolde, kuid küsimus, kes see näitleja tegelikult, päriselt on, jääb sageli vastuseta. Nõnda võib arvata, et Roodel on ehk õnnestunud sellel portreel näha Reegist läbi, tema teatraalsuse taha ja võib-olla aimata pisut rohkem tema tegelikku loomust. | Tekst: | Liisi Aibel, 2013 | Fotograaf: | Stepaško, Stanislav | Algse faili nimi: | DSC2439 |
|