TUNDMATU KUNSTNIK
Asjaarmastajalikus laadis vaade eesti lavastaja ja dramatiseerija Andres Särevi (1902 – 1970) sünnikodule.
EHALA, Mihkel
2005 oli Hobusepea galeriis näitusel. „Baar” koosneb kolmest ümarkaartega puittahvlist, mis on omavahel ühendatud hingede abil. Seega on teost võimalik vaadelda nii suletud kui ka avatud asendis. Sellise lahenduse tõttu meenutab „Baar” altarimaali. Avatud asendis moodustavad kolm tahvlit sissevaate tumeda ja sünge baari interjööri. Vasakul tahvlil on kujutatud alasti naist (postitantsijat), paremal tahvlil baaripidajat, kes ulatab pudelit keskmisel tahvlil olevale, ilmselt paadunud, baarikülastajale. Figuuride proportsioonid on moonutatud ning nende kujutamisviis groteskne. Baarikülastaja vaatab aukus silmadega sugereerival pilgul otse vaataja poole. Maali koloriit on sinakasmust, taustal on värviga katmata pindu, mistõttu paistab mitmel pool välja alusmaterjali toon. Suletud olekus on näha tahvlite esiküljel olev kiri: „BAR
11 – 04
IGA PÄEV”
VÕERAHANSU, Johannes
Stiliseeritud kompositsioon eesti soost sõdalastest, kes istuvad hämardunud paksus metsas lõkke ümber. Maal on loodud pastellide ja söega, mille kasutamine on Võerahansu varajasele loomingule iseloomulik – nendega meisterlikult ümberkäimist õppis ta Ants Laikmaa ateljeekoolis. Legendikohaselt oli maal „Eesti sõdalased” inspiratsiooniks ja mõtteeoks Evald Aavale, kes lõi samal ainesel põhineva eesti esimese rahvusliku ooperi „Vikerlased” (1928). Ooperi süžee põhineb ajaloolistel sündmustel – tegevus leiab aset 1187. aastal, mil toimus kurikuulus eestlaste sõjaretk Rootsi ning Sigtuna linna hävitamine. Võerahansu ja Aava teoste seosele vihjab ka „Vikerlaste” üks populaarsemaid koorilaule „Läki, läki! ”, mida esitab sõdalaste koor.
VILIMAA, Ülo
Puidust kapiuksele maalitud abstraktne kompositsioon. Maali värvipind on mitmekihiline, esineb nii väga õhukesi krakleega pindu, millest kumab läbi kruntvärv, kui ka väga pakse, ilmselt värvi ning PVA liimi segamisel saavutatud pindu. Lisaks on maalile kleebitud erinevatest materjalidest esemeid – keraamika – ning saviesemete kilde ja plastmasshelmeid ning -ripatseid. Ülaosas domineerivad metallist uksehingest lähtuvad samast materjalist pulgad, mis lisavad teosele diagonaalproportsiooni. Maali alaosasse on kleebitud fotoväljalõiked balletitantsijatest ja balletilavastuste stseenidest. Koloriidis domineerivad erksad punased ja rohelised toonid, tasakaalustavaks on valge ja must.
PEEK, Aleksander
Vaade Estonia teatrihoonele ja trammipeatusele.
PEEK, Aleksander
Vaade Estonia teatrihoonele.
SAGRITS, Richard
Järelimpressionistlik vaatemaal lumiste katustega talvisele Jaroslavi linnale, mille panoraami ilmestavad arvukad kirikutornid. Üksikute pilvetupsudega helesinine taevas ning karge värelus annavad märku krõbekülmast ilmast.
PULST, August
Rahulik impressionismi-hõnguline maastikumaal kevadtalvises looduses vaatega jõele.
ESKOLA, Ants
Stiliseeritud eskolalik sadamavaade. Maali esiplaanil asuvatele kividele on asetatud võrgupoid ja teised kalastamiseks vajalikud tarvikud, merele ulatuva puidust kai ääres seisavad viis kalapaati. Maali koloriit on pastelne, kuid kasutatud mustad piirjooned muudavad värvitoonid elavaks.
VILIMAA, Ülo
Abstraktne kompositsioon papil. Maali pind on ruumiline, mitmekihiline. Pastoossed pinnad on saavutatud akrüülvärvi segamisel PVA liimiga, samuti erinevate materjalide – klaasitükid, puuliistakad, jm – maalipinnale kleepimisega. Teose keskpunkt moodustub ristatud paeltest, mis on tehtud sukkadest. Koloriidis domineerivad kollased ja punased toonid, kontrastse mustaga on maalipinnale joonistatud midagi ruunimärkide sarnast.
PEEK, Aleksander
Kavand maalile „Laulupeo rongkäik”.
ESKOLA, Ants
Südasuvine maastikuvaade lilleaasale metsatuka servas. Kaugemal paistab Eskola enda oranž Moskvitš, mis on pargitud aasast kõrgemal asetsevale põndakule. Lilli kujutab kunstnik pigem tinglikult kui realistlikult – esiplaanil olevad lilled on täpsemini väljajoonistatud, tagapool asuvaid markeerib vaid pintsliga tõmmatud joon. Suvisest valguseliikumisest tingituna on esiplaanil asuv mets palju tumedamates toonides, kui see, mis asub tagaplaanil.
ADAMSON-ERIC
Hilis-impressionistlik sügisestes toonides natüürmort, millel on kujutatud lillebuketti rohekassinises keraamilises kannus. Värvikasutus on kohati väga pastoosne, pintslilöök terav.
LEPIK, Leida
Impressionistlik maastikuvaade väikesele järvele ja sügisesele metsale. Lepik on maalil kasutanud rohkelt erksaid toone, eriti kerkivad esile pastoosselt maalitud kollased värvilaigud.
POLAND, Eduard
Postimpressionistlik maastikuvaade lopsaka südasuvise looduse ja väikese majakesega. Maali tonaalsus on külm, sügav.
REMME, Rauno
Kujutava kunsti vallas peamiselt kontseptuaalsete multimeediateoste autorina tuntud Remme „Maastik lilledega” on ilmselt n-ö. meditatsioonimaal. Tema värviküllane, pisut naivistlik maastikuvaade tundub olevat loodud pigem kunstniku enda kui publiku jaoks.
TAMM, Herbert
Aovalguses maalitud sügisene maastik vanaaegse kooguga kaevu ja väikese majaga, mille juurde viib looklev.
ADAMSON, Ida-Emilie
Stiliseeritud 1/3 portree tundmatust meesterahvast. Maali koloriidis domineerivad tumedad pruunikad toonid.
VILIMAA, Ülo
Mõrv katedraalis – moodne moralitee. Puna-mustas koloriidis (roosakate ja hõbedaste nüanssidega) papile maalitud abstraktne kompositsioon, mis kujutab lavastaja Jaan Toominga maailmapilti Ülo Vilimaa silme läbi. Maalipind on mitmekihiline, esineb nii kohti, kust kruntvärv on pealisvärviga katmata, kui ka väga pastoosseid pindu, mis on saavutatud õli- ja akrüülvärvi PVA liimiga segamisel. Lisaks on teosele kleebitud erinevaid materjale, millest domineerivaim on üleval vasakus nurgas olev hõbetatud kapaplaat ning diagonaalproportsiooni moodustav tugevast kangast pael.
PEEK, Aleksander
Naine Muhu rahvarõivastes.
PEEK, Aleksander
Neiu Muhu rahvarõivastes.
MIKKO, Lepo
Kubismi-mõjutustega natüürmort, millel on kujutatud veinipudelit, savikannu ja puuviljakaussi koos õuntega. Maali ilmestavad mustad kontuurjooned ning objektide geometriseeritus. Maali taha raami vahele on pistetud mitmeid Mikkot puudutavaid ajaleheväljalõikeid.
PEEK, Aleksander
Neiu Mustjala rahvarõivastes.
PEEK, Aleksander
Rahulikus realistlikus laadis natüürmort kandle, kapa, vaasi, traditsioonilise mustriga vaiba ning piibu ja tuhatoosiga valge linaga kaetud laual.
EHALA, Mihkel
Maalil „Pidu süda tänaval” on Ehala ühendanud kaks maali üheks – kujutatud on nii kunstniku Süda tänava elukoha interjööri kui ka eksterjööri, kusjuures interjööri osa on lõuendi ja puitliistude abil esile tõstetud, muutes maali ruumiliseks. Interjööris on kujutatud põrandal istuvat peoseltskonda. Vasakult esimene mees on Valner Valme, keskmine tema vend Villem Valme ning kolmas, parempoolne mees on tuvastamata. Stseen on osaliselt maalitud foto järgi, kuid suures osas siiski kunstniku fantaasia. Korteris, kus pidu toimub, elasid sel ajal Mihkel Ehala ise ning tema sõber Estrada (Ants Tõnisson) ning see paik oli aastaid nende sõpruskonna, „Süda tänava kamba”, kogunemispaigaks – peeti pidu, vaadati filme, kuulati muusikat, tehti hullu nalja ja „tegevuskunsti”, mõeldi välja pööraseid ideid (kohati ka teostati neid), soojendati pidudeks (kus mitmed osalejad ja majaperemees Ants ise tihti DJdena esinesid) ning lõpetati neid varavalges. Valitses vaba vaim ja kuigi joodi, käis see loomingulise ja positiivse õhkkonna juurde. („Süda tänava kamba” tegemistest Valner Valme meenutuse põhjal).
Eksterjööris on kujutatud Süda tänavale ja Tallinna vanalinnale iseloomulikke hooneid ja hoove. Eikuskilt kerkib Niguliste kiriku torn. Ilm on talveöine ning tänavatel on vaid üksik prügikorjaja ning marionett-politseinik, keda on võimalik tamiilist tõmmates liigutada. Ühe maja aknast paistab peoseltskond – kas eelkirjeldatu või mõni muu, ei ole võimalik määrata. Hoonete ja figuuride proportsioonid on moonutatud, kuid maalimisviis pigem realistlik. Maali ülaservas keskel on eraldiseisvale puitliistule maalitud kõikide üle valvav Vana Toomase kuju.
PIHELGA, Agu
Mulgi kuues sarvepuhuja, kelle tagant paistavad teised rahvariietes laulupeolised ning punalippudega ehitud lauluväljak, mis on kui ajastu märk, sest alates 1947. aasta XII laulupeost, toimusid pidustused kommunistliku partei ja valitsuse range kontrolli all. Kusjuures, samal aastal tuli esmakordselt laulupidude ajaloos ettekandele Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm”.
PEIL, Voldemar
Lihtne kuid kaunis merevaatega maastikumaal suviselt rannalt Saugaris.
PEEK, Aleksander
Naine Setu rahvarõivastes.
VILIMAA, Ülo
Abstraktne kompositsioon papil. Ebakorrapärase, kuid domineeriva mustri loomisel on kunstnik kasutanud ülevärvitud PVA liimi. Ruumilise efekti annab maalipinnale kleebitud gaaskangas, mille krousitud ning mustaks värvitud kohad lisavad teosele dramaatilisust. Maali koloriidis domineerivad mustjad ning pronksjad toonid.
Maali sünni- ja taustalugu meenutab kunstnik Ülo Vilimaa: Õde oli minust 10 aastat vanem, tema luges mulle alati lapsest peale muinasjutte. Nüüd loen mina oma lastele, täpselt samamoodi – peretraditsioon, et õhtul alati üks muinasjutt. Enne kooli, kui olin 5 – 6 aastane, siis luges ta mulle Anderseni „Ööbikut”. See jättis mulle igaks ajaks jälje. Kunst ja kõik see tehismaailm, mis pärast mind ümbritsema hakkas, ja siis loodus ja loomulik. See oli üks vähestest muinasjuttudest, mis mulle väga hinge läks. See on üldse esimene ballett, mille ma lavastasin, 1967. aastal, Stravinski muusikale. See oli aeg, kus ma olin väga kiindunud nii Stravinskisse kui kõikidesse impressionistidesse. Siis sain kuulda, et Stravinskil on sümfooniline poeem, see on täitsa eraldi, teda ei ole esitatud. Pakkusin selle Vanemuise teatris välja, peaballettmeister Urbel oli kohe nõus, Ird ka. Ütlesin, et tahaksin, et see oleks elavas esituses – orkestriga. Partituur on kohutavalt keeruline sellel. Tegime selle ära. See esimene ballett pani mulle kindla aluse alla, sellepärast et need Moskva balletikriitikud, kes käisid, nendele väga meeldis. Ja igal pool sain hästi kiita selle pealt.
Huvitav on see, et selle pildi tegin ma 2009, kuid ma ei teadnud teadlikult... Ma ei tee teadlikult, et ma tean, et hakkan ühte teemat maalima. See ei ole võimalik. Vaid vastupidi – ma lülitan ennast hästi välja, nii nagu jaapanlased. Jaapanis ma õppisin seda, kuidas olla iseendaga täiesti üksi, sõltumata kellestki, et leida need oma emotsioonid. Ja kui see valmis sai, siis ma vaatasin kohe, et see on „Ööbik”. Miks? Ööbikut ennast siin ei ole. Aga see on Stravinski „Ööbik” – see keeruline faktuur, mis Stravinski „Ööbiku” muusikas on, on minu arust siin. Ja samuti see väga-väga vana Hiina. Ma olin siis Jaapanis käinud ja Hiina-Jaapani kultuuri väga palju võrrelnud, neid teatreid näinud – klassikalist kabukit ja no-d, hiina klassikalist teatrit. Maal tuletab meelde vana hiina ülikute riideid või mingisugust vaasitükki. Vanemuises oli väga huvitav lavakujundus (kunstnik Meeri Säre). Tema käis Krimmis ja korjas kive ja maalis kividele. Ta oli loodusfanatt. Siis ta kinkis need kõikidele ära. Mina hakkasin ka hiljem kivisid korjama, igalt maalt tõin neid. Aga tal oli lavakujunduses nagu katkine portselanvaas ja sellest üks kumer kild välja võetud. Katkine kild – ta maalis selle täis, aga see oli küll värviline. See rippus laes. See oli nagu natuke ähvardav sellele maailmale. Kõik oli must mustas. Ööbikut tantsis Jelena Poznjak, Kunst-ööbik oli Regina Tõško-Süvalep. Nad olid mõlemad Liia Leetmaa õpilased. See oli üks huvitav kursus, kus oli ka veel Tiiu Randviir. See oli väga tugev kursus. See oli esimene asi, mis ma Jälkale (ma kutsusin nii Jelena Poznjaki) lavastasin. Pärast hakkas neid seeriaid tulema. Jälka on tohutult palju minu balletti teinud. Kõik on spetsiaalselt talle lavastatud. Esimest korda kõlas kindlasti see Stravinski teos meil üldse Eestis.
(Ülo Vilimaa, 17. 05. 2010, jutu on ülesmärkinud ETMM-i peavarahoidja Seidi Raid)
HALLOP, Ernst
Vaade Tallinna vanalinnale Väikesest Rannaväravast Uue tänava lõpus.
PEEK, Aleksander
Mees Tarvastu rahvarõivastes.
MÖLDROO, Aleksander
Segatehnikas loodusmaal tormisest Hiiumaa rannast, kus seisab massiivsete kontraforssidega tuletorn. Ilmselt on kunstnik kujutanud maalil Kõpu tuletorni – enne, kui see krohvi ja valge värviga kaeti ning paistsid veel suured rändrahnud ja paekivi, millest torn laotud on. Maal on tume ja kirglik, ähvardavalt on taevasse kogunenud tormipilved ning tuuleiilid painutavad puid. Ainsaks soojuslaiguks on tuletorni uksest paistev valgus, mis tormiiilide eest varjule kutsub.
PEEK, Aleksander
Tütarlaps Eesti rahvarõivastes.
TUNDMATU KUNSTNIK
Vana mehe võltsidamaine 1/3 portree; võimalik, et mõne 17. saj Hollandi kunstniku maali koopia. Portreteeritaval on pikk valge habe ning peas idamaine ohtrate kaunistustega turban. Tema nägu valgustab tugev kollane valgus, ülejäänud keha sulab tumeda taustaga peaaegu ühte.
SUUMANN, Aleksander
Armastatud näitlejale Einari Koppelile (1925 – 1978) 1959. aastal Vanemuises esietendunud J.Švartsi „Vari” (lavastaja Voldemar Panso) osatäitmise eest pühendatud maal on sini-must-valges koloriidis abstraktne kompositsioon. Koppel mängis „Varjus” peategelast – õpetlase varju. Antud näidend oli Švartsi esimene, mis lahkas allegooriate abil autoritaarse süsteemi kitsaskohti ning loomingut tapva ühiskonna probleeme. Alates antud lavastusest algas ka Panso ja Koppeli lähem sõprus ja koostöö, mis kestis kuni lõpuni.
ESTÈVE, Maurice
Lääne-Euroopa modernistliku abstraktsionismi mõjutustega värviküllane kompositsioon. Estéve on kasutanud erksaid kontrastseid värvitoone ning värvilaike eraldavaid musti piirjooni, mis muudavad üldmulje pisut kubismihõnguliseks ehkki maal kuulub siiski abstraktsionistlikku mitte kubistlikku koolkonda.
PEEK, Aleksander
Neiu Viru-Jaagupi rahvarõivastes.
MUUGA, Leili
Stiliseeritud paljufiguuriline kompositsioon laulu- ja tantsupeost, mille esiplaanil on uhke puhkpilliorkester, neist natuke tagapool rahvatantsurühmi ja päris kaugel, laulukaare all lauljaid. Üle lageda maa avaneb vaade Tallinna lahele, kus seilavad uhked täispurjeis laevad, ning tornitippudega palistatud Tallinna linnale. Maali koloriit on pidupäevale kohaselt erk ja rõõmus.
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 2014. Tehniline teostus Wolk.