Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi maaligalerii(1898, Pärnu – 1989, Cupertino, California, USA)
Ida-Emilie Adamson oli peamiselt vabagraafikat viljelenud eesti graafik, kes lahkus II maailmasõja ajal Eestist ja asus elama USA-sse. Kunstihariduse omandas Adamson Pallase kunstikoolis Ado Vabbe käe all.
(1902, Tartu – 1964, Tallinn)
Adamson-Eric oli eesti kunstnik, kes on peamiselt tuntud hilis-impressionistliku maalilaadi poolest. Oma loometee alguses 1920. aasatel viljeles ta põhiliselt uusasjalikus stiilis natüürmorti ja portreemaali, millele on omane teatav irooniline hoiak. 1930. aastatel lisandusid maastiku- ja lillemaalid ning nais- ja meesaktid – kujunes välja hilis-impressionistlik käekiri ning kadus iroonia. II maailmasõja aegsetesse maalidesse sugenes kasinus ja karmus. Uus loominguline tõus oli Adamson-Ericul oma elu viimasel aastakümnel, mil tema teosed muutusid intiimseteks ja ekspressiivseteks, eriti armastas kunstnik maalida lillemaale, natüürmorte, väikeses formaadis maastikumaale ning uue suunana ka dekoratiivmaali. Kunstihariduse omandas Adamson-Eric tarbekunsti alal Berlin-Charlottenburgi Tarbekunsti- ja Käsitöökoolis, pärast mida lihvis ta oma joonistamis- ja maalimisoskust mitmetes Pariisi eraateljeedes. II maailmasõja lõpust kuni 1950. aastani, mil Adamson-Ericu isik ja looming põlu alla sattus, töötas ta Eesti kunstielu juhtivatel kohtadel, olles nii Eesti NSV Kunstnike Liidu esimees kui ka Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor.
(1901, Valguta – 1944, Tartu lähistel)
Eesti maalikunstnik ja kunstiajaloolane Eduard Ahas on loonud kergelt stiliseerivas laadis maheda koloriidiga õli-, tempera- ja pastelltehnikas maastiku- ja olustikumaale ning vormikindlaid portreid. Alustas kunstiõpinguid 1917. aastal Rudolf Lepiku ateljees, 1919. aastast jätkas Pallase kunstikoolis Nikolai Triigi käe all ning omandas joonistusõpetaja kutse. 1923 – 1927 õppis Tartu Ülikoolis kunstiajalugu. Oli alates 1939. aastast Pallase kunstiühingu liige.
(1946, Aruküla – 2003, Tallinn?)
Allik on loonud figuraalsete elementidga vabas ekspressiivses laadis õli- ja akrüülmaale, 1990. aastatel liikus kunstniku käsitluslaad abstraktsionistliku ekspressionismi poole. Põhiväljendusvahendiks jõuline koloriit – sinakad, rohekad, erepunased, violetsed ja mustjad toonid. Kunstihariduse omandas Allik 1961 – 1966. aastatel Tartu Kunstikoolis, pärast mida töötas vabakunstnikuna. Aastal 1989 astus Eesti Kunstnike Liitu ja oli aastatel 1994 – 1995 Eesti Kunstnike Liidu asepresident. Aastatel 1993 – 1994 oli ta Eesti Maalikunstnike Liidu esimees, aastatel 1994 – 1996 International Assotiation of Art Eesti osakonna president.
(1893, Peterburi – 1984, Tallinn)
Annuk oli eesti viiuldaja, kes on mänginud erinevates Helsingi sümfooniaorkestrites ning pikemalt Vanemuise teatri orkestris. Loonud taidlusheliloojana viiulipalu, samuti soolo- ja koorilaule ning tegutsenud Tartu keskkoolides viiuliõpetajana.
(1923, Tartu – 2013)
Arrak on loonud lillemaale, portreid, natüürmorte, maastikke ja kompositsioone, mille tugevateks külgedeks koloriidivaist ja maaliline üldistusvõime. Kunsti õppis Arrak Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis aastail 1945 – 1950 ja ERKI-s 1951 – 1953. On aastast 1969 Kunstnike Liidu ja aastast 2000 Tartu Kunstnike Liidu liige.
(1909, Kiiev – 1990, Kuremäe)
Bržeska on loonud hea psühholoogilise ilmestusega portreid, iseloomulikud on tumedapoolne koloriit ja veidi rahutu pintslikäsitsus. Jäädvustanud rohkesti kunstnikke, heliloojaid, kirjanikke ja näitlejaid. Maalilaadis märgata tugevaid vene realismi mõjutusi. Kunstihariduse omandas Bržeska 1927 – 1930. aastatel Moskva AHR-i kursustel, alates 1933. aastast kuulus Moskva Kunstnike Liitu, alates 1952. aastast Eesti Kunstnike Liitu. Elas vabakunstnikuna Tallinnas ja Kuremäel.
(1978, Viljandi – 2010, Tartumaa)
Eesti lava- ja maalikunstnik Ehala looming paistab silma värskete ja omanäoliste lahenduste poolest. Stsenograafina tegi ta oma silmatorkavamad lavakujundused koostöös lavastajate Taago Tubina, Priit Võigemasti ja Urmas Lennukiga. Maalikunstnikuna jäi ta pigem varju ning avalikkuse ette ei kippunud. Tema maale iseloomustab gootika, grotesksus ja teatav karikatuursus, samuti põnevate alusmaterjalide kasutamine. Kunstihariduse omandas Ehala Eesti Kunstiakadeemias stsenograafia erialal.
(1913, Kullamaa – 1982, Tallinn)
Einmanni looming on jagatav perioodideks. 1950. aastatel lõi ta natuuritruid tööliste, talupoegade, teadlaste ja kunstiinimeste portreejoonistusi, 1960. aastate töödes on märgatav stiliseeriv joon, 1970. aastatel pöördus kunstnik tagasi realistlikku portree- ja maastikumaali juurde. Kunsti õppis Einmann Riigi Kunsttööstuskoolis ja Riigi Kõrgemas Kunstikoolis, kus lõpetas dekoratsioonimaali eriala. II mailmasõja ajal kuulus ta Jaroslavi eesti kunstnike kollektiivi.
(1906, Palivere – 2004, Tallinn)
Maalikunstnik ja kunstiajaloolane Eller on loonud linna- ja maastikuvaateid, portreid, vaikelusid, akte ning lillepilte. Kunstiajaloolasena on avaldanud kunstiartikleid, retsensioone ning Valter Jõeste lühimonograafia. Eller õppis neli aastat Ants Laikmaa Ateljeekoolis ning pärast seda Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas keeli, kirjandust ja kunstiajalugu, hiljem ka õigusteadust. Aastatel 1950 – 1955 oli ta Tallinna Linnamuuseumi direktor, 1960. aastate teisel poolel Kunstifondi teadlane, rändnäituste direktor ja lektor.
(1908, Tallinn – 1989, Tallinn)
Ants Eskola, kes on laiemale üldsusele tuntud peamiselt teatri- ja filminäitlejana, tegeles aktiivselt ka maalimisega ning oli tehniliselt silmapaistev kunstnik. Enne seda, kui Eskola 1925. aastal Estonia õpperühma astus, õppis ta aasta Günther Reindorffi graafikaklassis Riigi Kunsttööstuskoolis. Näitlejana töötas Eskola 1925 – 1941 Estonias, 1947 Rakvere teatris, 1949 – 1965 Eesti Draamateatris ning 1966 – 1983 Noorsooteatris. Maalides kasutas ta pea samu väljendusvahendeid kui lavalgi – nii tema rollid kui maalid on tulvil peenetest ning sügavatest psühholoogilistest varjunditest.
(1904, Culan – 2001, Culan)
Estève oli prantsuse maalikunstnik, peamiselt tuntud oma lüürilis-abstraktsete maalide poolest, millel värv ja vorm omandavad poeetilise tähenduse. Kunstnik oli peamiselt iseõppija, kuid täiendas end Colarossi akadeemia vabastuudios, kus maalis Braques’i ja Légers’ eeskujul ning kaldus seeläbi nii-öelda kubistlikusse fovismi. Estève’i teosed kuuluvad mitmete kuulsate muuseumite ja kollektsionääride valdustesse.
(1914, Pihkva – 2003, Toronto)
Falkenberg oli (välis)eesti maalikunstnik ja kujur, kes on loonud peamiselt portreesid eesti ühiskondlikult aktiivsetest inimestest ja näitlejatest. Tema tööd kuuluvad ka Lundi Ülikooli, Salt Lake City mormoonide muuseumi, San Fransisco ning Tokyo vahakujude muuseumi kollektsioonidesse. Kunstihariduse omandas Falkenberg Pallase kunstikoolis, Riigi Kõrgemas Kunstikoolis August Janseni maaliklassis ning Ado Vabbe maali meistriklassis. 1943. aastal põgenes kunstnik Soome, sealt edasi Rootsi ning jäi elu lõpuni elama Kanadasse.
(1887, Mäo – 1951, Kose lähistel)
Greenberg oli eesti maalikunstnik, kelle ajastu kunstisuundi järgiv looming läbis pika stiililise arengu. 1920. aastate lõpul valminud maalid on ekspressiivsed, väljenduslikkust lisava krobelise tekstuuriga. 1930. aastatel oli Greenberg mõjutatud art deco’st, milles värvikäsitlus rõhutab vormide plastilisust. Sama aastakümne keskpaigas helenes Greenbergi koloriit impressionismi mõjutusel ning teda hakkas köitma teatrimaailm – näitlejate omapärane võlu ja naiste poeetilise nukrusega tepitud sarm. II maailmasõja ajal lisandusid tema loomingusse mure, leina ja traagika, mille väljendamiseks kasutas kunstnik klassikalisi lahendusi. Kunstihariduse omandas Greenberg Tallinnas Ants Laikmaa ateljeekoolis, Berliinis kunsttööstuskooli õhtukursustel, Münchenis A. Ažbe kunstikoolis, H. Groeberi ateljees ning Müncheni Kunstiakadeemias. Hiljem töötas õppejõuna Jaan Koorti nimelises Riigi Rakenduskunsti Koolis ja Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis.
(1898, Tori – 1982, Tallinn)
Haas oli eesti teatrikunstnik ja pedagoog, kes on eesti lavakujundust rikastanud paljude tehniliste uuendustega (ringhorisont, projektsiooni- ja pilveaparaadid). Oli 1920. aastatel viljakas maastiku- ja 1970. aastatel linnavaatemaalija. Kunstihariduse omandas Haas Ado Vabbe ja Konrad Mägi juures Pallase kunstikoolis ning Tartu Ülikoolis joonistusõpetaja erialal.
(1900, Kohila – 1973, Tallinn)
Halliste oli eesti kujur, kes alustas oma loometeed maalimisega ning jätkas sellega ka hiljem. Peaasjalikult on ta tuntud siiski skulptorina. Kunstialase hariduse omandas Halliste Ants Laikmaa ateljeekoolis ning Pallase kunstikoolis Anton Starkopfi ja Voldemar Melliku juures, kujunemisaastatel töötas Halliste ka Jaan Koorti ateljees.
(1908, Gatšina – 1980, Tallinn)
Maalikunstnik Hallop viljeles pastell- ja õlimaali, kriidi- ja söejoonistust ning monotüüpiat
(1903, Tallinn – 1950, teadmata kadunud)
Herman oli eesti maalikunstnik, kes on tuntud eelkõige esindus- ja naisportreede maalijana. Kunstihariduse omandas Herman Riigi Kunsttööstuskooli dekoratsioonimaali erialal, täiendas end Reimsis ja Pariisis ning viibis hiljemgi mitmel korral Prantsusmaal. Kuulus Prantsuse ühingu Société Nationale des Beaux-Arts maalisektsiooni.
(1881, Allikukivi – 1957, Tallinn)
Jansen viljeles portree-, maastiku- ja olustikumaali ning natüürmorti, lõi ehispannoosid ning katsetas mosaiigi, monotüüpia, keraamika ja skulptuuri alal. Portreid lõi peamiselt 1920. – 1930. aastatel, kuid ka hiljem. Kunstiõpinguid alustas Jansen A. Stieglitzi kunsttööstuskooli Narva filiaali õhtustel joonistamiskursustel, 1899.a suundus Peterburi, kus õppis Kunstide Edendamise Seltsi koolis ning oli vabakuulajaks Peterburi KA kõrgemas kunstikoolis. Oli 1938. aastast Riigi Kunsttööstus Kooli ja 1947. aastast ERKI dekoratiivmaali professor.
(1878, Aruküla – 1954, Tallinn)
Jegorov lähtus loomingus eelkõige vene realistlikust kunstisuunast. Sai tuntuks linnavaadete (peamiselt Tallinna) ja maastikumaalidega (eelkõige päikeseliste talvepiltidega). Kunsti õppis Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi koolis ja vabakuulajana Peterburi KA kõrgemas kunstikoolis Ilja Repini ja Dmitri Kardovski ateljees. Oli kurttumm.
(1881, Tartu – 1937, Tallinn)
Jungbergi maalilooming on akadeemiline, enim hinnatakse tema portreid. Joonistustes on tihti märgata juugendlikke suundumusi. Kunstnik õppis Tartus R. J. von zur Mühleni joonistuskoolis, oli Peterburis A. Stieglitzi kunsttööstuskoolis vabakuulaja, täiendas end K. Manovski juures ja Pariisis Académie Julian’is ning omandas Peterburi KA juures joonistusõpetaja kutse. Kirjutanud raamatud „Kunstnik ja modell” (1920) ja „Itaalia renaissance” (1920).
Isetegevuslik kunstnik
(1882, Paide – 1942, Tallinn)
Kalmus on portreteerinud riigitegelasi ja kultuuriinimesi, paremiku moodustavad uusasjalikud lähivaates portreed. Värviga modelleeritud vorm on Vassili Šuhhajevi laadist lähtuvalt selge, isegi kalk. Kunstihariduse omandas Kalmus Peterburis J. Goldblatti ateljees, Kunstide Edendamise Seltsi koolis, Peterburi kunstiakadeemias ning Pariisis Filippo Colarossi ning Vassili Šuhhajevi eraakadeemiates.
(1889, Tartu lähistel – 1943, Tšeljabinsk)
Kangro-Pool viljeles tuši-, pliiatsi- ja söejoonistust, puulõiget ja õlimaali. 1919 – 1921 lõi juugendlik-ekspressionistlikke erootilise kallakuga tušijoonistusi, 1920ndatel peamiselt sümbolistlik-ekspressionistlikke puulõikeid, 1930ndate looming on valdavalt natuurilähedane. Õlimaalidest on hinnatuimad kultuuritegelaste portreed. Kunstiõpinguid alustas Kristjan Raua stuudios ja jätkas Münchenis Anton Azbé kunstikoolis, Pariisis École des Beaux-Arts’is ja vabaakadeemiates, Pallase kunstikoolis ja puulõike alal Hamburgi kunsttööstuskoolis. Oli Pallase kunstiühingu asutajaliige. 1913 – 1914 kuulus futuristlikusse kirjandus- ja kunstirühmitusse „Moment”.
(1920, Petrograd – 2011, Tallinn?)
Kimm on viljelenud pea kõiki maaližanreid, enim ajaloo- ja tööteemalist figuraalkompositsiooni ning portreed. Portreedes avaldub püüd tuua esile kujutatava hingelaadi. Kunstihariduse omandas Ülevenemaalise Kunstiakadeemia kunstikeskkoolis ja hiljem Ülevenemaalises Kunstiakadeemias. Jätkas kunstiõpinguid ka pärast II maailmasõda ja lõpetas Ilja Repini nimelise kunstiinstituudi. Alates 1965. aastast oli Kimm ERKI professor ning aastatel 1963 – 1983 samas maalikateedri juhataja.
(1918)
Kink on Eesti portretist, kes omandas kunstihariduse Tallinna Kujutava- ja Tarbekunstikooli erikursuse maali erialal Johannes Greenbergi maaliklassis.
(1913, Tartu – 1972, Tartu)
Kits oli silmapaistvamaid „Pallase” maalikoolkonna esindajaid, kes viljeles kõiki tahvelmaaližanre, monumentaalmaali ja raamatuillustratsiooni. Alustas impressionistlikult valgusküllaste ja koloriidilt varjundirikaste maalidega ja maalis dünaamilisi lüürilise alatooniga figuurikompositsioone ning suure vormiüldistusega linnapilte. Tänu oma oskusele ka realistlikus žanris maalida, kohanes Kits pärast II maailmasõda üsna kergesti ka uue võimu nõudmistega kunstile. 1950. aastate lõpus ilmusid kunstniku loomingusse vormiuuenduslikud kubistlikud ja abstraktsionistlikud noodid. Eestis esimesena rakendas ta stilisatsiooni ning abstraheeritud kujundeid ka monumentaalmaalis. Kunstihariduse omandas Kits Pallase kunstikoolis, kus lõpetas Aleksander Vardi, Kaarel Liimandi, Villem Ormissoni ja Ado Vabbe käe all väga tugevaks peetava 1939. aasta lennu. 1947 – 1949 töötas Kits Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis monumentaalmaali kateedri juhatajana, hiljem Tartus vabakunstnikuna.
(1921, Pärnu – 1986, Tallinn)
Kokamägi alustas lüürilise kallakuga realistlike portreedega, milles jätkas eesti portreemaali tavasid. Kujutas vahetult noori naisi, sh näitlejaid (noore naise kuju kui romantiline sümbol) ja lapsi. Tema loomingu kõrgajaks olid 1970. – 1980. aastad, mil kujunes välja kunstnikule omane impressionistlik maalilaad. Kunstihariduse omandas Kokamägi Tallinnas Riigi Kõrgemas Kunstikoolis, Tartus Kõrgematel Kujutava Kunsti Kursustel ning pärast II maailmasõda Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis ja ERKI-s.
(1912, Tartu – 1983, Örebro)
Eesti maalikunstnik ja graafik Kõks oli oma kunstnikukarjääri alguses huvitatud peamiselt prantsuse maalikunstist, eriti foovidest, hiljem oli ta mõjutatud paljudest eri kunstisuundadest, sh ka saksa ekspressionismist, kubismist ning abstraktsionismist. Kuna Kõks oli II maailmasõja ajal Eestist lahkunud, siis kajastuvad tema figuraalmaalides ka pagulasmeeleolud. 1967. aastal viibis Kõks USA-s pärast mida muutus tema laad selgemaks ja suurejoonelisemaks, lisandusid popkunsti mõjud ning oluliseks sai indiaani ainestik. Paguluses olles tegeles Kõks intensiivselt ka eesti kunsti populariseerimise ja tutvustamisega avaldades ajakirjanduses rohkesti näitusetutvustusi. Kunstihariduse omandas Kõks Pallase kunstikoolis Ado Vabbe käe all.
(1880 – 1969)
Ungari kunstnik
Vene skulptor
(1889, Moskva – 1980)
Kulkoff on loonud vene juugendliku sümbolismi laadis maastikumaale, maalinud ka seltskonnategelaste ja kunstnike portreesid ning teatraalseid usuteemalisi maale. Kunstihariduse omandas Kulkoff Moskvas Maali-, Raid- ja Ehituskunstikoolis (ning pälvis I järgu kunstniku nimetuse).
(1894, Tallinn – 1945, Tallinn)
Kull on peamiselt jäädvustanud uusrealistlikus laadis, hallika koloriidiga maalidel Tallinna vanalinna ja sadama motiive. Sai kunstihariduse Tallinnas K. Hartmanni ja Ants Laikmaa juures ning Nikolai Triigi ateljees Pallase kunstikoolis.
(1870 – 1946)
Ungari kunstnik
(1866, Vigala – 1942, Taebla)
Laikmaa alustas oma kunstnikuteed akadeemilise maalihariduse pinnalt, kuid tema loomingus on tuntavad nii impressionismi kui ka postimpressionismi mõjud. Tema lemmikžanreiks kujunesid aja jooksul portree-, maastiku- ja lillemaal, maalitehniliselt eelistas ta peamiselt pastelli, kuna see võimaldas kiiresti ja hoogsalt töötada. Portreedel kujutas Laikmaa nii talupoegi kui ka intelligentsi esindajaid, erilist tõmmet tundis ta eksootiliste tüüpide (näiteks mustlaste) vastu. Erilist tähtsust omasid tema jaoks ka autoportreed. Kunstihariduse omandas Laikmaa Peterburis professor Julius Kleveri juures ning Düsseldorfi Kunstiakadeemias professor Eduard von Gebhardti käe all. Eestisse naasnuna avas Laikmaa 1903. aastal Tallinnas omanimelise ateljeekooli. Lisaks pedagoogi tööle avaldas ta hulganisti reisikirju, kunstiteoreetilisi ning -ajaloolisi artikleid, kunstinäituste arvustusi, kunstnike tähtpäevadele pühendatud monograafilisi ülevaateid ning kunstielu päevakajalisi probleeme lahkavaid artikleid.
(1911, Tartu – 1989, Lakewood, USA)
Lepik oli eesti näitleja ja lavastaja, kes mängis 1941 – 1942 Estonias ja 1942 – 1944 Vanemuises, 1944. aastal põgenes Saksamaale ning oli seal Schwarzenbeki Eesti Rahvusteatri asutajaid. Hiljem USA-s New Yorgi Eesti Teatri näitleja ja lavastaja ning Lakewoodi Eesti Teatri kunstiline juht. Kunstihariduse omandas Lepik Riigi Kunsttööstuskoolis ning teatrihariduse Tallinna Konservatooriumi Lavakunstikoolis.
(1901, Tallinn – 1965, Chicago)
( 1928, Tallinn)
Eesti maalikunstnik Liivat-Makarova on viljelenud peamiselt maastiku-, lille- ja portreemaali, 1950. aastate lõpust ka nonfiguratiivset laadi. Talle on omane jõuline särav koloriit, eelistatud värvideks ultramariin, punane ja sidrunkollane. Kunstihariduse sai Liivat-Makarova Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis ning ERKI-s.
(1904, Tallinn – 1986, Tallinn)
Loik on eesti kunstnik, kes viljeles figuurikompositsiooni, akti-, interjööri- ja vaatemaali ning natüürmorti, samuti on tema loomingus tähtsal kohal portreemaal. Alustas jutustava käsitluslaadiga, kuid muutus hiljem üldistavamaks ja jõulisemaks, lisas oma loomingusse intensiivsed värvid. Kunstihariduse omandas Loik N. Rothi erastuudios ning Pallase kunstikoolis Ado Vabbe õpilasena. Aastatel 1950 – 1976 tegutses ta ERKI-s õppejõuna.
(1880 – 1930)
Luik-Püüman oli eesti maalikunstnik, kelle elust on vähe andmeid ning tööd väga harvad. Peamiselt keskendus portreemaalile. Kunstihariduse omandas Luik-Püüman baltisakslanna J. von Tobieseni juures ning siis omasõnutsi Peter Jansseni juures Düsseldorfis, hiljem Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi Koolis. Alates 1905. aastast tegutses tema kunstkäsitöökool.
(1884, Tallinn – 1968, Rio de Janeiro)
Maksolly oli (eesti) maalikunstnik, kes omandas kunstihariduse Peterburis A. Stieglitzi kunsttööstuskoolis, reisis palju ringi, Venemaal elades restaureeris seinamaalinguid ning maalis portreesid. 1923. aastal tuli Poola kaudu Eestisse, 1929. aastal suundus Prahasse, edasi tegutses peamiselt portretistina Karlstadis, Kopenhaagenis, Berliinis, Pariisis jm., pärast II maailmasõda peamiselt Brasiilias. Eestis sai Maksolly tuntuks Vabadussõja-aineliste lahingumaalide ja sõjaväelaste portreedega, kuid enamus tema siinseid töid on hävinud.
(1924, Tartu – 1994, Tallinn)
Malini loomingus on vahetunud mitu laadi, kuid peamiselt on ta tuntud sürrealistina, kelle eeskujudeks olid eeskätt Max Ernst ja Oyvind Fahlström. 1960. aastate alguses keskendus Malin portreemaalidele, mille eripäraks on see, et tehtud portreedel on kujutatavad vabas ja loomulikus poosis. 1960ndate II pooles avaldusid sürrealismiilmingud. Paljude Malini maalide aineseks on mikro- ja makromaailm, samuti alateadvuse pinged ja hirmud. Kujundileidude aluseks on olnud automatism ning ta on kasutanud korduvaid kombinatsioone inimkeha elundite fragmentidest. Ka hilisemas portreeloomingus tõusevad esile sürrealismi mõjutused. Kokkuvõtteks kunstniku sürrealistlikust loomingust kujunes mulaažide ja Malini loodud kujudega spiraalne objekt, mis kujutas liikumist läbi elu olematusse. Oma paljudes kirjutistes on Malin huvitavalt kirjeldanud ja käsitlenud kunstniku loomeprotsessi. Kunstihariduse omandas Malin Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis ja hiljem ERKI-s.
(1911, Aruküla, Tuhalaane vald – 1978, Tallinn)
Mikko loomelaadi kujunemist mõjutasid oluliselt Nikolai Triigi ning prantsuse kunstnike looming. Ta viljeles pea kõiki maaližanreid, enim figuurikompositsiooni ja natüürmorti. Algul lõi peamiselt rahva elu kujutavaid kompositsioone ning linna- ja maastikuvaateid, milles väljendusid Pallase mõjud. 1950ndate II pooles muutus Mikko käsitluslaad ekspressiivsemaks ja üldistavamaks ning avaldus teravnenud vormitaju. Sellele perioodile on omaseks kindla rütmiga vormiliigendus ja teoste suurenenud dekoratiivsus. Natüürmortides ja figuurimaalides sai valdavaks jõulise kontuuri ja geometriseeritud pindadega kubistlik stilisatsioon. Elu lõpukümnendil lõi Mikko ka mitmeid sümbolistlikke kompositsioone, milles ilmneb monumentaalsusetaotlus. Kunstihariduse omandas Mikko dekoratsioonimaalierialal Riigi Kunsttööstuskoolis A. Janseni ja R. Nymani käe all ning Nikolai Triigi ateljees Pallase kunstikoolis. Alates 1944. aastast töötas Mikko ERKIs maaliõppejõuna.
(1922, Maima küla. Altai krai, Venemaa)
Leili Muuga on maalikunstnik, kes alustas eesti kunstis teemalahenduselt ja väljenduslaadilt uudsete paljufiguuriliste kompositsioonidega. Tema maalides on näha lüüriline elu- ja inimesenägemus. Loomeinimeste portreedes on intiimsust, karakter on esitatud selgelt. Viljelenud ka lille-, maastiku- ja meremaali, hiljem abstraktsiooni. Palett on enamasti tonaalne, mõne teose aktsendiks on valgust kiirgavad värvilaigud. Kunstihariduse omandas Muuga Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis ja ERKI-s, kus töötas hiljem ka õppejõuna.
(1902, Narva – 1991, Tallinn),Möldroo oli peamiselt tuntud eesti teatrikunstniku ja graafikuna, kuid viljeles aeg-ajalt ka õlimaali (maastiku- ja linnavaated), akvarelli ja graafikat. Lavakujundajana alustas ekspressiivsete kujundustega Hommikteatrile, töötas Kaunase Riigiteatris, Pärnus Endla teatris, Tallinna Draamastuudio teatris, Belgradi Riigiteatris ning Viljandis Ugala teatris. Kunstihariduse omandas Möldroo Pallase kunstikoolis ning dekoratsioonimaali erialal Tallinna Kunsttööstuskoolis.
(1882, Tver – surmaaeg teadmata)
Kostüümikunstnik, kes töötas oma karjääri jooksul Draamateatris, Tallinna vene teatris ning Estonias. Portreede, miniatuuride ja joonistustega esines ta nii eesti- kui ka välismaistel näitustel. Kunstihariduse omandas Oboljaninova-Krümmer Peterburi Kunstiakadeemia kõrgemas kunstikoolis. Enne II maailmasõda lahkus kunstnik ilmselt Eestist, tema saatus pole teada.
(1925, Tallinn – 1998, Tallinn)
Eesti maalikunstnik Ohakas alustas 1940. aastate lõpus impressionistlike maastikumaalidega, 1950. aastate lõpus sai temast nn karmi stiili viljelejana üks eesti kunsti uuendajaid, 1960. aastatel muutus tema lakooniline väljenduslaad romantilisemaks ning 1970. aastatel rahulikumaks ja eepilisemaks. Ohaka loomingus on ka sürrealismi ja abstraktsionismi sugemeid. Kunstihariduse omandas ta Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis ja Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis. On tegutsenud ka Tallinnas Draamateatri kunstnikuna.
(1910, Simititsa, Peterburi kubermang – 1989, Tallinn)
(28.11.1915, Tallinn – 30.04.2011, Haapsalu?)
Evald Okas oli äärmiselt mitmekülgne kunstnik, kes osales Eesti kunstielus rohkem kui kuuekümne aasta vältel. Tema varajane looming koosneb peaasjalikult aktidest ja portreedest, kuid pärast II maailmasõda said märkimisväärseteks tema suured figuraalkompositsioonid ning industriaalvaated, millega ta esindas 1950. aastatel nõukogude kaasaegse kunsti ehk karmi stiili Tallinna koolkonda (koolkonda kuuluvateks loetakse ka Nikolai Kormašovi, Enn Põldroosi, Olev Subbit jt). 1970. aastatel tõi Okas eesti maalikunsti meelelis-erootilise käsitluse, luues arvukalt erksakoloriidilisi teatraalseid kompositsioone ning akte. Vitaalsete ning värvikirevate aktimaalide ning kompositsioonide loojana tegutses Okas oma surmani. Kunstihariduse omandas Okas esmalt Voldemar Melliku ja August Janseni õpilasena Riigi Kunsttööstuskoolis, hiljem Johannes Greenbergi juhendusel Riigi Kõrgemas Kunstikoolis, kus omandas süvendatud teadmised maali alal. Okas töötas alates 1944. aastast Eesti Riikliku Tarbekunsti Instituudi dekaanina, 1954. aastast Eesti Riikliku Kunstiinstituudi professorina ning sai 1993. aastal Tallinna Kunstiülikooli emeriitprofessoriks. Alates 1975. aastast oli Okas NSVL Kunstide Akadeemia akadeemik, mis võimaldas tal ette võtta arvukaid silmaringi laiendavaid reise välisriikidesse (sh Jaapanisse, Ameerika Ühendriikidesse, Indiasse jne).
(1983)
Kunstnik Anke Oksa lemmikmotiivideks on kõik, mis seondub balletiga. Peamiselt loob ta akrüülmaale, kuid paralleelselt tegeleb ta ka digitaalmaalide ja multimeediakunstiga. Kunstihariduse omandas Oks skulptuuri erialal Tartu Kõrgemas Kunstikoolis.
(1915, Kunda – 1982, Tallinn)
Peek oli eesti teatri- ja maalikunstnik ning graafik, kes omandas lavakujunduse-alase hariduse Siberis Omski kunstikoolis. On olnud Estonia kunstnik, hiljem vabakunstnik.
(1907, Narva – 1999)
Peil oli eesti teatrikunstnik, kes muuhulgas on viljelenud ka realistlikku tahvelmaali (lille- ja maastikupildid ning portreed). Lavakunstnikuna kujundanud umbes kolmsada lavastust. Tema laad on peamiselt olustikuline. Maalitud dekoratsioonide kõrval on Peil tulemuslikult kasutanud ka projektsiooni ja valgustust. Kunstihariduse omandas maalierialal Pallase kunstikoolis Jaan Vahtra, Voldemar Melliku, Villem Ormissoni ja Ado Vabbe käe all, lõpetas kunstikooli joonistusõpetaja kutsega. Stsenograafia alal täiendas end Moskva ja Leningradi teatrites.
(1936, Keelva – 1998)
Eesti maalikunstnik Pihelga on loonud peamiselt hilisimpressionistlikke, diskreetse värvikäsitlusega maastikumaale ning sadama- ja linnavaateid. Uurinud ka eesti akvarelli ajalugu. Kunstihariduse omandas dekoratiivmaalierialal Riigi Kunsttööstuskoolis Roman Nymani ja August Janseni käe all, hiljem Helsingis Soome Kunstiühingu koolis.
(1883, Tamme küla, Rannu vald – 1957, Tallinn)
Eesti teatri- ja maalikunstnik Poland viljeles õlimaali, akvarelli, pastelli ja temperat
(1933, Tallinn)
Eesti maalikunstnik, pedagoog ja ühiskonnategelane Põldroos on viljelenud peamiselt figuraalkompositsiooni ja portreed (teda on nimetatud ka inimeste ja inimsuhete maalijaks). Lülitus kohe pärast õpingute lõpetamist kunstiellu ja püüdis väljendada enda ja oma põlvkonnakaaslaste uudseid seisukohti ning vastanduda senisele lihtsameelselt idealiseerivale või liialdatud suurejoonelisele tegelikkusekujutusele nähtuste olemuse kunstilise üldistusega. Põldroos äratas tähelepanu mõnevõrra rohmaka käsitluslaadiga
(1927, Tartu – 2011)
Eesti maalikunstnik Ellen Polli on silma paistnud realistlike portreedega lastest, töölistest ja eesti kultuuriinimestest, viljelenud ka maastiku- ja linnavaadet, lillemaali ning temaatilist figuraalkompositsiooni. Maalihariduse omandas Polli Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis Johannes Võerahansu meistriklassis ning töötas aastakümneid samas, Tartu Kunstikoolis joonistus- ja kompositsiooniõpetajana.
(1928, Raadivere küla, Kuremaa vald – 2004)
Eesti maalikunstnik Kaljo Polli on portreteerinud loomeinimesi, haritlasi, sportlasi ja lapsi. Tema töödes on nii lokaaltoonidele tuginevaid kui ka toonmaalilikke lahendusi. Loonud ka suuri lavastuslikke kompositsioone ning omal ajal leidsid ametlikku tunnustust tema tööstusteemalised maalid. Omaette peatüki tema loomingus moodustavad 1960. aastatel koos Lennart Georg Meriga tehtud Kamtšatka-reisi muljetest sündinud etnograafiliste motiividega pildid. Maalihariduse omandas Polli Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis Johannes Võerahansu meistriklassis. Hiljem töötas õppejõuna Tartu Kunstikoolis ja ERKI Tartu osakonnas.
(1962, Tartu)
Pukk on eesti maalikunstnik, kes viljeleb peaasjalikult portreemaali. Oma portreedel on ta kujutanud arvukalt eesti loomeinimesi, poliitikuid, sportlasi, teadlasi, usutegelasi jne. Kunstihariduse omandas Pukk Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, kus õppis esmalt aasta aega arhitektuuri, pärast mida astus samas graafika erialale, mille ta ka lõpetas.
(1889, Tammiste vald, Pärnumaa – 1977, Tallinn)
August Pulst oli eesti maalikunstnik, teatridekoraator, vanavara ja pärimusmuusika koguja ning rahvakultuuri populariseerija. Maalikunstnikuna viljeles Pulst peamiselt impressionistlikku laadi, luues nii õlimaale kui ka akvarelle. Olulisim osa Pulsti maaliloomingust sündis sajandi teises pooles, mil tema põhiliseks väljendusvahendiks olid diskreetses sini-punases koloriidis akvarellid Tallinna linna- ja tänavavaadetest koos inimestega. Kujutavat kunsti õppis Pulst Riia kunstikoolis, kus omandas ka joonistusõpetaja kutse.
(1931, Türi)
Eesti animafilmilavastaja ja filmikunstnik Raamat, kes on muuhulgas loonud ka tundelise vormikäsitlusega psühholoogilisi portreid ning rakendanud maalikunsti ja graafika vahendeid animatsioonis. Raamat lõi kujunduse eesti esimesele nukufilmile „Peetrikese unenägu” (1958) ning kujundas 1960. aastatel 11 mängufilmi, sealhulgas „Põrgupõhja uus Vanapagan” (1963), „Mäeküla piimamees” (1965) ja „Viimne reliikvia” (1969). Raamat on ka eesti joonisfilmi rajaja ning eesti esimese animafilmikasseti autor. Kunstihariduse omandas Raamat maalierialal ERKI-s.
(1901, Valga – 1977, Tallinn)
Eesti maalikunstnik ja karikaturist, kes on viljelenud ekspressionismimõjulist vabagraafikat, intensiivsete värvidega kubistlikus stiilis maneristlikku figuurimaali ja hiljem ka realistlikus laadis maali. Karikatuuriloomingust on silmapaistvaimad kultuuriinimeste tabavalt karakteriseeritud saržid. Kunstihariduse omandas Randel Penza ning Pallase kunstikoolides. Töötas J. Tombi nimelise Kultuuripalee peakunstnikuna, ajakirja Pikker karikaturistina ja Tarbekunsti Keskuse kujundustööde ateljee juhatajana.
(1902, Põlgaste vald, Võrumaa – 1968, Tartu)
Gustav Raud oli eesti maalikunstnik, kes on rohkesti maalinud eesti haritlaste, peamiselt kunstnike ja kirjanike portreid, rõhutades kujutatavate isikupära. Kunstialase hariduse omandas Raud Pallase kunstikoolis Ado Vabbe ning ajuti ka Nikolai Triigi ateljees. Hiljem töötas Tartu Riiklikus Kunstikoolis maaliosakonna õppejõuna.
(1865, Viru-Jaagupi lähistel – 1930, Tallinn)
Paul Raud oli esimene kutseline eesti maalikunstnik, kes pärast õpingute lõpetamist asus tööle kodumaal, kus täitis peamiselt baltisaksa aadli portreetellimusi. Raua portreed paistavad silma viimistletud maalitehnika, meisterliku karakteriseeringu, akadeemilisuse ja paraadlikkusega. Vabaloominguna tegeles Raud ka eesti talupoegasid kujutatavate realistlikke portreedega. Koos kaksikvenna Kristjan Rauaga Muhu ja Pakri saarele tehtud reisidel maalitud valgusküllastest loodusvaadetes kandus tundlik valgusekäsitlus ja impressionistlikud sugemed üle ka Raua pastellportreedesse neidudest ja lastest. Maalihariduse sai Raud Düsseldorfi Kunstiakadeemias, täiendas end Roomas, Münchenis, Helsingis, Pariisis, Stockholmis ning omandas Peterburi Kunstiakadeemias joonistusõpetaja kutse.
(1914, Paide – 1992, Tallinn)
Raunam oli eesti maalikunstnik ja pedagoog, kes on loonud realistlikke maastiku-, lille- ja portreemaale ning figuraalkompositsioone. Lisaks on avaldanud mitmeid õpikuid, nt „Akvarellimaal” (1952) ja „Joonistamise ja maalimise õpik” (1961, 1963). Kunstihariduse omandas Raunam dekoratsioonimaalierialal Riigi Kunsttööstuskoolis, joonistus- ja joonestusõpetaja erialal Tallinna Pedagoogiumis ning maalierialal Johannes Greenbergi juhendamisel Riigi Kõrgemas Kunstikoolis. Töötas ERKIs joonistus- ja maaliõppejõuna, õppe- ja teadusprorektorina ning üldmaalikateedri juhatajana.
(1969, Tallinn – 2002, Tallinn)
Eesti helilooja, kes oli enim tuntud elektroonilise muusika ja multimeediakunsti vallas, kuid kirjutas ka filmi- ja teatrimuusikat. Lisaks sellele tegeles ka kunstiloominguga (tema videoteos „Piilutorn” sai 1996. aastal Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse näitusel „Eesti kui märk” ühe peapreemiatest) ja viljeles erinevates keeltes sürrealistlikku luulet. Muusikahariduse omandas Remme Tallinna Konservatooriumis professor Jaan Räätsa juhendamisel ning Eesti Muusikaakadeemias Erkki-Sven Tüüri ja Lepo Sumera käe all.
(1961, Tallinn)
Rohusaar on eesti maalikunstnik, kes on loonud nii impressionismist kui ka ekspressionismist mõjutatud hedonistlikke maale, iseloomulikuks on laia ja intensiivse pintslilöögi kasutamine. Kunstihariduse omandas Rohusaar ERKIs Tiit Pääsukese, Ando Keskküla ja Enn Põldroosi käe all.
(1923, Tallinn – 2007, Tallinn)
Esther Roode on eesti maalikunstnik, kes on loonud peamiselt portreesid ning looduslähedases laadis maastikke. Kunstihariduse omandas Roode moeerialal Tallinna naiskutsekoolis ja Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis, maalierialal Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis. Hiljem töötas maali- ja joonistusõpetajana nii Tallinna Pedagoogilises Instituudis kui ERKI-s.
(1924, Tallinn – 1974, Tallinn)
Henn-Olavi Roode on eesti maalikunstnik, kelle loomingu põhialuseks oli ennesõjaaegsetelt õpetajatelt saadud huvi kubismi vastu. Süžeest rohkem huvitasid Roodet kunstis vormiprobleemid: värv, pind, struktuur, kompositsioon, mäng motiivi loetavusega. Žanriliselt on tema haare äärmiselt lai: ta maalis nii stuudioakte, portreesid, veduute, abstraktsioone kui ka merevaateid. Kõikidele tema töödele on omane peen psühholoogilisus ning vormikäsitluslik analüütilisus, mis koos pallasliku maalilise värvitunnetusega moodustavad Roode isikupärase stiili. Kunstiõpinguid alustas Roode Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis ning Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis. Õpinguid jätkas pärast Siberist naasmist ERKI-s. Töötas peamiselt vabakunstnikuna ning Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõuna.
(1904, Lesnoi, Peterburi – 1981, Tallinn)
Rosin oli eesti kujur, kes skulptuuri kõrval harrastas ka õlimaali. Skulptuuris viljeles peamiselt portreed ja figuraalkompositsiooni, portreedes omane teatud maneristlik laad. Kunstihariduse omandas Rosin Riigi Kunsttööstuskoolis naiskäsitööerialal (omandas muuhulgas ka joonistusõpetaja kutse), rakendusskulptuuri erialal Tallinna Rakenduskunsti Koolis ja skulptuurierialal Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis, kus asus pärast lõpetamist tööle õppejõuna.
(1910, Karepa küla, Varangu vald – 1968, Tallinn)
Sagritsa loomelaadile on omased pallaslik värvikasutus, visandlik kujutuslaad, hoogne pintslilöök ning teravad värvivahekorrad. Tema loomingu paremiku moodustavad poeetilised maastiku- ja meremaalid, tuntud on ka mitmed tema monumentaalmaalid (näiteks 1947. aastal koos Evald Okase ja Elmar Kitsega loodud Estonia teatri laemaal). Kunsti õppis Sagrits esmalt Roman Nymani ja Günther Reindorfi juures Riigi Kunsttööstuskoolis, hiljem Pallase kunstikoolis Nikolai Triigi ja Ado Vabbe juhendamisel. Evakueerus II maailmasõja ajal NSV Liidu tagalasse ning osales Jaroslavi Eesti Kunstnike Liidu asutamises. Hiljem töötas Sagrits vabakunstnikuna.
(1902, Viitina – 1980, Tartu)
Sepp oli eesti maalikunstnik, kes viljeles peamiselt psühholoogilist portreemaali, loomingutee alguses ka natüürmorti ja maastikumaali. Erilise vaimsuse, väärikuse ja inimlikkuse kõrge hindamisega paistvad silma tema olustikulised rühmaportreed ja siiruse ning südamlikkusega lapsepildid. Varases loomingus valdab rahu ja tasakaal, hilisemad tööd on ekspressiivsemad ja tundliku valgus-varjukäsitluse ning hoogsa pintslilöögi tõttu maalilisemad. Sepp õppis maalimist Pallase kunstikoolis Konrad Mägi ja Nikolai Triigi käe all, kuid lõpetas kooli hiljem Ado Vabbe õpilasena.
( 1941, Konnu küla, Kingissepa rajoon, Leningradi oblast)
Eesti maalikunstnik Sink on loonud peamiselt maastikumaale ja portreesid, alates 1980. aastatest on valdavaks religioosne temaatika. Kunstihariduse omandas Sink Tartu Kunstikoolis ja ERKI-s ning töötas hiljem kunstiõpetajana Tallinna Kergetööstuse Tehnikumis ja ERKI ettevalmistuskursustel.
(1927, Metsaküla, Avanduse vald – 2003)
Suumann oli eesti maalikunstnik ja luuletaja, kes 1960. aastate alguses äratas tähelepanu ja tekitas poleemikat primitivistlike teostega, mida maalides püüdis kunstnik vabaneda õpingute ajal peale surutud realismist. Tema maalikäsitlus on tundlik ja luuleline, väljendusvahendid lihtsad. Piirates vorme reljeefse kontuuriga on ta siluetilikes portreedes karakterit üllatavalt napi joonega. Kompositsioonides on Suumann vahendanud pehme irooniaga külaolustiku sentimentaalset romantikat. 1960. aastatel loobus seoses luuletajakutsega mõneks ajaks maalimisest, kuid pöördus hiljem selle juurde tagasi ning lõi lüürilisi ja stiliseeritud maastikumaale. Kunstihariduse omandas Suumann maalierialal Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis ning ERKI-s.
(1891, Tartu – 1944, teadmata kadunud)
Tamm oli eesti teatrikunstnik ja näitleja, kelle ruumilis-plastilised lavakujundused olid mõneti kubismi- ja konstruktivismimõjulised. See ilmnes nii nende tasapinnalistes osades kui ka lavaehitistes. Tamme loodud maalitud konstruktsioonid olid veidi raskepärased ning teravate värvikontrastidega. Kunstnikuna oli Tamm peamiselt iseõppija ehkki lühikest aega täiendas ta end joonistamise ja maalimise vallas Tartus von Moritza juures. Töötas näitleja ja dekoraatorina Vanemuise teatris, Pärnu Endla teatris, Narva teatris, Rändteatris, Viljandi Ugala teatris ning kõige pikemalt, aastatel 1929 – 1944, Tallinna Töölisteatris.
(1901, Kuigatsi vald, Tartumaa – 1960, Tartu)
Teder oli eesti maalikunstnik ja aednik, kes viljeles peamiselt lillemaali, vähemal määral ka maastiku-, portree- ja olustikumaali. Tema varajane looming on uusasjalik, iseloomulikud on selgelt piiritletud vormid ja tuhmjas pruunikas koloriit. 1930. aastatel muutus tema maalimisviis impressionistlikult varjundirikkaks, koloriit heledaks ja teoseti värvierksaks, kujutuslaadis ilmneb kohati naivistlikku rohmakust. Pärast II maailmasõda valminud lillemaalides keskendas Teder tähelepanu ruumilisuse esiletoomisele ning valguse ja varjuga modelleerimisele. Barokselt lopsakate lillemaalide kõrval valmis tagasihoidlikumas värgigammas maastikke ja linnavaateid. 1950. aastate teisel poolel maalis Teder peamiselt värvierksaid lillepilte ja maastikke. Kunstihariduse omandas Teder Pallase kunstikoolis esmalt Konrad Mägi ja siis Ado Vabbe käe all ning Pariisis Vassili Šuhhajevi eraakadeemias.
(1923, Võru – 2008)
Teder oli eesti maalikunstnik, kes on viljelenud akvarell-, pastell-, õli- ja temperamaali. Loonud hoogsas laadis maastiku- ja linnavaateid, figuraalkompositsioone ja natüürmorte. Kujundanud muuhulgas ka filmiplakateid. Kunstihariduse omandas Teder Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis ja ERKI-s.
(1916, Gdovi maakond, Peterburi kubermang – 2011)
Terri oli eesti maalikunstnik, kelle varasele loomingule on omane ajastust tingitud valuline ekspressiivsus, summutatud värvides avaldub rauge nukrus. Kujutanud hävitava jõu meelevalda kogenud inimesi mitmesugustes eluolukordades, sümbolkujudena ja allegooriatena. 1950. aastate lõpus sai Terri meelisžanriks realistlik, pisut romantilisusesse kalduv portreemaal. Samuti lisandusid tema loomingusse Aafrika ja Norra reisimuljetel põhinevad poetiseerivad maastikuvaated. Kunstihariduse omandas Terri graafikaalal Riigi Kunsttööstuskoolis ning maalialal Eerik Haameri juhendamisel Tallinna Kujutava- ja Rakenduskunsti Koolis.
(1942, Tallinn)
Tober on eesti kujur, kes loonud psühholoogilisi portreesid ja vormiilu rõhutavaid figuraalkompositsioone. Kunstihariduse omandas Tartu Kunstikoolis ja ERKI-s.
(1910, Rakvere – 1962, Tallinn)
Treuman oli eesti maalikunstnik, kes on maalinud peamiselt kultuuriinimeste ja tööeesrindlaste portreesid ning loonud ka päevakajalisi ning ajastukohaseid kompositsioone. Maalihariduse omandas Treuman Pallase kunstikoolis.
(1884, Tallinn – 1940, Tallinn)
Nikolai Triik oli väga mitmekülgne kunstnik, kes viljeles nii maali kui ka graafikat. Kunstnikukarjääri alguses oli tema looming mõjutatud sümbolismist ja rahvusromantismist. Aja jooksul muutus tema maalilaad ekspressiivsemaks. Olulisel kohal Triigi loomingus on nii portree- kui ka maastikumaalid. Viimaste põhjal on teda võrreldud ka Norra kunstnik Edvard Munchiga. Kunstihariduse omandas Triik pika aja vältel paljudes eriilmelistes kunstiõppeasutustes (kronoloogilises järjekorras): Peterburis A. Stieglitzi kunsttööstuskoolis, Tallinnas Ants Laikmaa ateljeekoolis, Peterburis Josef Braszi ateljees, Soome Kunstiühingu koolis, Pariisis Filippo Colarossi vabaakadeemias, Académie Julian'is ning Gabriel Ferrier'i juures École des Beaux-Arts'is, Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kunstikoolis ning Peterburi Kunstiakadeemias. Oma väärtuslikke teadmisi rakendas Triik graafika õppejõu ja maaliateljee juhatajana Pallase kunstikoolis alates 1922. aastast (vaheaegadega) kuni oma surmani.
(1905, Aidu vald, Viljandimaa – 1989, Tallinn)
Turp oli eesti maalikunstnik, kes viljeles olustiku-, maastiku- ja portreemaali ning lõi mitmeid talurahvaainelisi teoseid. Alates 1950. aastatest tegeles peamiselt eksliibristega. Kunstihariduse omandas Turp vabakuulajana Riigi Kunsttööstuskoolis ning seejärel joonistusõpetaja kursustel Pallase kunstikoolis. Töötas pikalt Kaubandusministeeriumi reklaamibüroo dekooriateljee kunstnikuna.
(1888, Tartu – 1936, Tallinn)
Tuurand oli eesti kutselise teatri sünni juures viibinud ning olulist rolli etendanud teatrikunstnik, kes töötas lavakujundajana nii menningu-aegses ja -järgses Vanemuises kui ka Tallinna Draamateatris ning Estonias. Menningu ajal lõi Tuurand peamiselt tõetruid mänguruume, hiljem kasutas ta ka vabamat maalimismaneeri ja stiliseeris loodusvorme. 1920. aastatel rakendas kunstnik töösse horisondisüsteemi ning katsetas plastilist dekoratsiooni ja kasutas osavalt ja paindlikult valgustust. Kusjuures tema maalitud dekoratsioonides on tugevalt märgata ekspressionismi mõju. 1930. aastatel liikus Tuurand olustikutruu lavakujunduse juurde. Kunstihariduse omandas ta sadulsepaõpilasena Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel ning F. von Bazini juures, hiljem täiendas end Berliinis A. Reimanni kunstikoolis ning lühikest aega ka Tartus Konrad Mägi ateljees.
(1954, Tallinn)
Vahter on eesti portree- ja saržimaalija, kes on tegutsenud nii huumoriajakirja „Pikker” kunstilise toimetaja kui ka vabakunstnikuna. Kunstihariduse omandas ta graafika erialal ERKI-s. Kuulo Vahteri isa oli dirigent Artur Vahter.
(1921, Tallinn – 2012)
1950. aastatel, vahetult peale kooli lõpetamist, sai Viidalepp tuntuks sotsrealistlike figuraalkompositsioonide maalijana, kuid juba 1960. aastatel muutus tema laad üldistavamaks ja ekspressiivsemaks. Ekspressionismi mõju all valmisid Viidalepal kõrgelt hinnatud pehmes värgigammas maastikumaalid, kunstiajalukku on läinud ka kunstniku samal perioodil valminud portreelooming. Hilisematel aastatel muutusid tema maalilaad ning süžeed koomiliseks. Kunstihariduse omandas Viidalepp Johannes Võerahansu juhendamisel Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, andes samas juba õpingute ajal ka ise kursuseid. 1960 – 1994 töötas ta maalikunsti õppejõuna (hiljem professori ja emeriitprofessori nimetust kandes) Eesti Kunstiakadeemias.
(1941, Tallinn)
Ülo Vilimaa on eesti ballettmeister, tantsija ning maalikunstnik. Maalikunstnikuna viljeleb Vilimaa peaasjalikult ekspressionistlikku abstraktsionismi. Tema töödele on omane ekspressiivne värvikasutus ning erinevate materjalidega eksperimenteerimine. Vilimaa on olnud Vanemuise teatri balletisolist ja ballettmeister, peaballettmeister ning lavastaja. Esinenud soolotantsuõhtutega nii Eestis kui ka mitmel pool mujal maailmas ning osalenud filmides. Samuti on ta lavastanud oopereid, muusikale ja näidendeid.
(1902, Keo, Raikküla vald – 1980, Tallinn)
Johannes Võerahansut peetakse üheks silmapaistvaimaks eesti maastiku- ja olustikumaalijaks. 1930. aastate teises pooles valminud valgusküllase hõbedase koloriidiga Eesti eluolu ja loodust poetiseerivad maalid kuuluvad selle žanri tippteoste hulka. Loodust on kunstnik väljendusrikkalt kujutanud ka II maailmasõja ajal valminud maatööaineliste maalide taustana. Oma loometee algusest peale viljeles Võerahansu ka portreemaali, millest mitmed kuuluvad Eesti portreeklassikasse. 1960. – 1970. aastatel kaugenes ta maalist ning keskendus pigem joonistustele. Kunstihariduse omandas Võerahansu Ants Laikmaa ateljeekoolis ja Ado Vabbe käe all Pallase kunstikoolis. Hiljem töötas ta õppejõuna Kõrgematel Kujutava Kunsti Kursustel, Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, Tartu Kunstikoolis ja professorina Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis.
(1909, Kullamaa – 2007, Tallinn)
Väli oli eesti maalikunstnik, kellele on iseloomulik rahulik vaatlev hoiak. Ta on maalinud nii maastikke, kui ka kultuuriinimeste, talutaatide, kalurite ja tööliste portreesid. Maainimeste portreede tagataustal kasutas Väli tihti rahvakunsti, eriti Läänemaa tekstiili motiive. Lisaks muule on ta loonud ka abstraktseid kompositsioone. Kunstihariduse omandas ta esmalt erinevates Tallinna eraateljeedes (sh Roman Nymani juures) ning hiljem Ado Vabbe õpilasena Pallase kunstikoolis. Väli oli ERKI õppejõud ning 1993. aastast samas emeriitprofessor.
(1902, Tallinn – 1980, Stockholm)
Georg Westenberg oli eesti tarbegraafik, kes rahatähtede, müntide, postmarkide jm kujundamise kõrval viljeles ka õli-, akvarell- ja pastellmaale. Tema laadile on omane peen detailne käsitluslaad. Kunstihariduse omandas Westenberg Tallinna Kunsttööstuskoolis nahatöö ja raamatuköitmise erialal ning täiendas end hiljem A. Kaigorodovi maaliateljees. Hiljem töötas ta joonistaja ja juhatajana Riigi Trükikojas ning osales rakenduskunstnike koondise „Dekoor” asutamises.
(1937)
Kunstnik Šestakov on loonud peamiselt portreemaale vanemuislastest - lähemad suhted teatriga tekkisid siis, kui Šestakov alustas 1971. aastal lauljana Vanemuise kooris. Lisaks on ta loonud maastikumaale ning koos oma abikaasa Heli Šestakovaga ka figuurikompositsioone. Kunstihariduse omandas Šestakov ERKI-s ning töötas hiljem Tartu „Arsi” dekooriateljees.
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 2014. Tehniline teostus Wolk.
