 | | Autor: | VILIMAA, Ülo | | Pealkiri: | Stravinski ööbik | | Dateering: | 2009 | | Tehnika: | segatehnika papil | | Liik: | abstraktne kompositsioon | | Mõõtmed (cm): | 81, 60, 6 | | ETMM Kogu: | Maalikogu | | Asukoht: | ETMM maalikogu | | Museaali number: | ETMM 12331 ML233 | | Kirjeldus: | Abstraktne kompositsioon papil. Ebakorrapärase, kuid domineeriva mustri loomisel on kunstnik kasutanud ülevärvitud PVA liimi. Ruumilise efekti annab maalipinnale kleebitud gaaskangas, mille krousitud ning mustaks värvitud kohad lisavad teosele dramaatilisust. Maali koloriidis domineerivad mustjad ning pronksjad toonid.
Maali sünni- ja taustalugu meenutab kunstnik Ülo Vilimaa: Õde oli minust 10 aastat vanem, tema luges mulle alati lapsest peale muinasjutte. Nüüd loen mina oma lastele, täpselt samamoodi – peretraditsioon, et õhtul alati üks muinasjutt. Enne kooli, kui olin 5 – 6 aastane, siis luges ta mulle Anderseni „Ööbikut”. See jättis mulle igaks ajaks jälje. Kunst ja kõik see tehismaailm, mis pärast mind ümbritsema hakkas, ja siis loodus ja loomulik. See oli üks vähestest muinasjuttudest, mis mulle väga hinge läks. See on üldse esimene ballett, mille ma lavastasin, 1967. aastal, Stravinski muusikale. See oli aeg, kus ma olin väga kiindunud nii Stravinskisse kui kõikidesse impressionistidesse. Siis sain kuulda, et Stravinskil on sümfooniline poeem, see on täitsa eraldi, teda ei ole esitatud. Pakkusin selle Vanemuise teatris välja, peaballettmeister Urbel oli kohe nõus, Ird ka. Ütlesin, et tahaksin, et see oleks elavas esituses – orkestriga. Partituur on kohutavalt keeruline sellel. Tegime selle ära. See esimene ballett pani mulle kindla aluse alla, sellepärast et need Moskva balletikriitikud, kes käisid, nendele väga meeldis. Ja igal pool sain hästi kiita selle pealt.
Huvitav on see, et selle pildi tegin ma 2009, kuid ma ei teadnud teadlikult... Ma ei tee teadlikult, et ma tean, et hakkan ühte teemat maalima. See ei ole võimalik. Vaid vastupidi – ma lülitan ennast hästi välja, nii nagu jaapanlased. Jaapanis ma õppisin seda, kuidas olla iseendaga täiesti üksi, sõltumata kellestki, et leida need oma emotsioonid. Ja kui see valmis sai, siis ma vaatasin kohe, et see on „Ööbik”. Miks? Ööbikut ennast siin ei ole. Aga see on Stravinski „Ööbik” – see keeruline faktuur, mis Stravinski „Ööbiku” muusikas on, on minu arust siin. Ja samuti see väga-väga vana Hiina. Ma olin siis Jaapanis käinud ja Hiina-Jaapani kultuuri väga palju võrrelnud, neid teatreid näinud – klassikalist kabukit ja no-d, hiina klassikalist teatrit. Maal tuletab meelde vana hiina ülikute riideid või mingisugust vaasitükki. Vanemuises oli väga huvitav lavakujundus (kunstnik Meeri Säre). Tema käis Krimmis ja korjas kive ja maalis kividele. Ta oli loodusfanatt. Siis ta kinkis need kõikidele ära. Mina hakkasin ka hiljem kivisid korjama, igalt maalt tõin neid. Aga tal oli lavakujunduses nagu katkine portselanvaas ja sellest üks kumer kild välja võetud. Katkine kild – ta maalis selle täis, aga see oli küll värviline. See rippus laes. See oli nagu natuke ähvardav sellele maailmale. Kõik oli must mustas. Ööbikut tantsis Jelena Poznjak, Kunst-ööbik oli Regina Tõško-Süvalep. Nad olid mõlemad Liia Leetmaa õpilased. See oli üks huvitav kursus, kus oli ka veel Tiiu Randviir. See oli väga tugev kursus. See oli esimene asi, mis ma Jälkale (ma kutsusin nii Jelena Poznjaki) lavastasin. Pärast hakkas neid seeriaid tulema. Jälka on tohutult palju minu balletti teinud. Kõik on spetsiaalselt talle lavastatud. Esimest korda kõlas kindlasti see Stravinski teos meil üldse Eestis.
(Ülo Vilimaa, 17. 05. 2010, jutu on ülesmärkinud ETMM-i peavarahoidja Seidi Raid) | | Tekst: | Liisi Aibel, 2013 | | Fotograaf: | Stepaško, Stanislav | | Algse faili nimi: | DSC3891 |
|
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi maaligalerii
