Vanalinnastuudio

1980. a loodi Eino Baskini initsiatiivil Filharmoonia allüksusena „Vanalinna Stuudio“. Komöödiaid lavastanud teater andis etendusi peamiselt Õpetajate Majas. Avaetenduseks oli M. Žvanetski / P. Aimla „Ei mingit kahtlust“.

Teatri kunstnik oli Maimu Vannas. Kirjandusala juhatajana tegutses Toomas Kall, aastast 1987 Gunnar Kilgas, kes hiljem asus ka lavastama.

Vanalinnastuudio trupp sai täiendust teistest teatritest, liitusid Peeter Volkonski, Aleksander Eelmaa, Vello Janson jt. Uusi näitlejaid tuli ka lavakunstikateedrist: Roman Baskin, Ülle Kaljuste, Krista Viirand. 1986. a lõpetas teatri õppestuudio.

Teater kasvatas kiiresti oma publiku. Etendused läksid täissaalidele. Menukad olid farsid „Kes aevastas“ (1981), „Unerohi“ (1985), „Tuuleiil“ (1984), „Hapu vein ja sinihape“ (1988) jt.

Kavas oli ka klassikalavastusi: Dürrenmatti „Füüsikud“ (1981), Suhhovo-Kobõlini „Toimik“ (1982), Rostandi „Cyrano de Bergerac“ (1986), Gogoli „Revident“ (1987), Mrožeki„Emigrandid“ (1989).

Fotod

1989. a muutus teater riiklikuks „Vanalinnastuudioks“. Õpetajate Maja väiksest saalist koliti Sakala keskusesse. Uue maja avaetenduseks oli F. Marceau „Presidendi sõber“ (1990).

1990. aastate alguses jõudsid lavale Toomas Kalli ja Eino Baskini menukad estraadikavad „Prügikast ehk alguse asi“ (1993) ja „Prügikast ehk põhi paistab“ (1994).

2001. aastast sai Vanalinnastuudio pealavastajaks Roman Baskin. 2002. aastast oli teatrijuhiks näitleja Anne Veesaar, kes kutsus kunstiliseks juhiks Georg Malviuse Rootsist. Muusikalide kõrval esietendus tõsisemast repertuaarist M. Shermani „Bent“.

2004. aastal sai teatrijuhiks Tiit Ojasoo ja endine Vanalinnastuudio lakkas eksisteerimast. Teater võttis uueks nimeks NO99.

Eino Baskin moodustas 2005. a Vanalinnastuudio näitlejate baasil Vana Baskini Teatri.