Teatriuuendus

Kuuekümnendate keskel hakkasid eesti teatris ja draamas toimuma olulised nihked. Noorema põlvkonna teatraalide hulgas oli tunda rahulolematust.

Selleks ajaks on Panso laad, mis kunagi tõi värskeid tuuli sumbunud teatriõhustikku, juba omakorda kanoniseerumas ja hakkab tekkima tarve uute väljendusvahendite järele. Publikust peab saama kaasosaline, kes tõmmatakse suurde mängu.
Joel Sang

Evald Hermaküla lõpetas 1965. a Tartu Ülikooli ja Vanemuise stuudio, näitlejana hakkas ta kaasa tegema 1962. aastast. Jaan Tooming lõpetas1968. a lavakunstikateedri III lennu ja tuli pärast aastat Noorsooteatris

Vanemuisesse.1969. a jaanuaris lavastas Evald Hermaküla koos Jaan Toomingaga Kirjanike Majas õhtu Gustav Suitsu luulest “Ühte laulu tahaks laulda”, tuntud kui „Suitsu-õhtu“. Mängisid Jaan Tooming, Tõnu Tepandi, Lembit Ulfsak, Kaarel Kilvet, Raivo Trass ja Evald Hermaküla.
Etüüdide ahel ja luuletuste plokid olid omavahel ühendatud kandva ideega.
Huvi etenduse vastu oli suur, see tekitas vastakaid arvamusi, sh eufooriat:

Esmakordselt nägin sellist eksalteeritud kaasaelamist, sellist hingede ärategemist, mida see etendus suutis. Mäletan mingeid poolsegaseid naisi, kes tulid nutetud nägudega, ise värisedes, kätt suruma. Mäletan üht plikat, kes jooksis pärast etenduse lõppu meie juurde ja karjus, et nüüd tuleks tulistama hakata – laskma… Ta oli nagu hüpnoosi all, ära tehtud.
Lembit Ulfsak

Uute väljendusvahendite otsinguil püüti teoreetilist tuge leida mujal maailmas tehtust - Artaud' lt, Brechtilt, Grotowskilt, Brookilt jt. Märksõnad olid mäng, rituaal ja müüt, mis olid kui tagasitee teatri alglätete juurde. Teatriuuenduse teoreetilise külje peamisi kandjaid ja ideolooge oli Mati Unt, kes aastatel 1966-72 töötas Vanemuise kirjandusala juhatajana.

1969. a veebruaris lavastas Evald Hermaküla Vanemuises P.-E. Rummo näidendi „Tuhkatriinumäng“. 1968. a alanud proovid oli kultuuriminister Laus katkestanud. Lavastus pääses siiski publiku ette tänu Kaarel Irdi aktiivsele tegutsemisele, kes kirjutas keskkomitee ideoloogiasekretärile Olaf Utile 10-leheküljelise kirja. Sama aasta septembris tuli Evald Hermakülal ETV-s välja skandaalne telelavastus I. Haak-Lääne “Armastus, armastus”, mis püüdis laadilt erineda senistest, asetades rõhu filmilikkusele ja improvisatsioonile. Arvamused jagunesid jällegi poolt ja vastu.

1969. aasta lõpul esietendus Vanemuises “Laseb käele suud anda” (Kitzbergi „Enne kukke ja koitu“ järgi). Tegemist oli Jaan Toominga esimese iseseisva lavastusega. Tooming jättis Kitzbergi algsest tekstist alles kolmandiku ning lõi juurde lavalisi kujundeid, mille eesmärgiks oli näidata tegelasi äärmuslikes olukordades. Lavastuses kasutati rituaalteatri elemente, rahvalaule ja -mänge. Tükk sai ka hävitavat kriitikat, vastukaaluks kutsus teatrijuht Kaarel Ird lavastust arvustama teatraale Leningradist.

1971.a märtsis alustas Hermaküla proove lavastusega “Sina, kes sa saad kõrvakiile”.

See oli minule nii vapustav, otsustasin, et lähen otsemaid elama sinna linna, kus sellist teatrit tehakse.
Anne Maasik

Noor režii püsis eesti teatri esirinnas kümmekond aastat. 1970. aastateks olid juba selgelt välja kujunenud Hermaküla ja Toominga erinevad lavastajaisiksused ning mõlemad olid jõudnud küpsete saavutusteni oma laadis.

1970. aastate üks väljapaistvamaid lavastusi eesti teatris oli Jaan Toominga „Põrgupõhja uus Vanapagan“.

1979. a sai Toomingast Ugala peanäitejuht, Hermaküla läks 1983. a lavastajaks Draamateatrisse.