Eesti teatrimajad

Sajandi algul ehitatud uued teatrimajad said rahvusliku eneseteadvuse ja kokkukuuluvuse sümboliteks. Suures osas ehitati need rahvalt saadud annetuste eest, sest Venemaa tsaristlik valitsus abi ei andnud ja linnavalitsused andsid baltisakslastele kui põhilistele kinnisvaraomanikele tihti otsustava sõna.

1881. asutatud Kandle seltsi uus hoone valmis teistest uutest seltsi- ja teatrimajadest veidi varem, 1901. a. Oma maja selleks otstarbeks ehitatud lava ja hädapäraste kõrvalruumidega avas hoopis avaramad võimalused näitemängude ettekandmiseks.

1927. aastast tegutses majas poolkutseline Võru teater, alates 1942. aastast kutseline Võru Teater Kannel, 1949-51 liitumisel Valga Sädega tekkinud Lõuna-Eesti Teater. Aastatel 1962- 63 maja lammutati.

Esimene ehitus teatri- ja seltsimajade laines, mis tähistas rahvuslikku liikumist. Juugendstiilis teatrimaja valmis 1906. a. Vanemuise teatri projekteeris soome arhitekt Armas Lindgren.

1930te lõpul hakati Vanemuist Arnold Matteuse projekti järgi laiendama – Emajõe poolsele küljele tehti uus teatrisaal, vana saal jäi kontsertide jaoks.

Tallinna saksa teatri hoone ehituse eellugu algab Laialt tänavalt (u. praeguse Nukuteatri kohalt), kus asus Tallinna esimene teatrimaja – 1809. a valminud A. von Kotzebue Liebhaber Theater`i maja. Peale 1902. a tuleõnnetust Laia tänava hoones otsustati seda mitte enam teatriks taastada, vaid ehitada täiesti uus maja.

1906 kuulutas Saksa teatriselts hoone projekti saamiseks välja rahvusvahelise arhitektuurikonkursi. Laekus 61 projekti üle Euroopa. Parimaks osutus Peterburi arhitektide Nikolai Vassiljevi (1875 – 1941) ja Aleksei Bubõri (1876 – 1919) juugendi romantilist suunda, nn põhjamaist moderni esindav lahendus. Hoone valmis lõplikult 1910. a sügisel; avapidustustel viibisid ka Vassiljev ja Bubõr.

Eestlaste suhe saksa teatrisse jäi komplitseerituks. Mõni aeg hiljem pääsesid küll eesti näitetrupid saksa teatrisse etendusi andma, kuid allüürnikena. Ilmselt oli see üks põhjusi, miks 1920-30ndail hoonesse üsna halvasti suhtuti – nii tituleerib Tuglas Saksa teatri proosaliselt kivihunnikuks, Laikmaa võrdleb teda sakste õlleköögiga. 1939. a sai maja pärast pikki asjaajamisi lõpuks eestlaste, täpsemalt Eesti Draamateatri (1925-37 Draamastuudio Teater) omaks.

12. juunil 1907 hävis tulekahjus Endla järjekordne üürikodu ning peamiseks kujunes oma maja muretsemine. 1907. aasta lõpul kuulutati välja konkurss uue hoone projektile, mis arhitektuuriliselt oleks tasemel ja vastaks ajanõuetele ka aastakümnete pärast. 1909. aasta veebruaris kokkukutsutud komisjon valis laekunud võistlusprojektidest välja Pärnu linna arhitektide Georg Hellati (Eesti esimene kutseline arhitekt, 1870- 1943) ja Erich von Wolffeldti oma. Endla näol oli tegemist esimese eesti arhitekti projekteeritud teatrimajaga.

23. mail 1910 paigutati Endla teatri- ja kontserdihoone nurgakivi. 1911. aasta oktoobris tuli rahvas üle maa Pärnusse kokku, et võtta osa hoone pidulikust avamisest.

Endla rõdult kuulutati 1918 välja Eesti Vabariik. II maailmasõja lõpus põlengus kannatada saanud hoone õhati 1961.

Estonia uue maja rajamine sai alguse 1908. aastal, kui kuulutati välja rahvusvaheline ideekonkurss. Laekunud 17 tööst pääses edasi kaks – N. Vassiljev ja A. Bubõr Peterburist ning A. Lindgren ja W. Lönn Helsingist. Valik langetati soomlaste kasuks, kellega 1909 sõlmiti leping tööjooniste saamiseks. Projekt valmis lõplikult 1911 talvel. Sisetöödeni jõuti järgmisel talvel.

1913 oli uhke hoone valmis. Lisaks üle-eestilistele annetustele ja seltsi liikmete osamaksudele saadi märkimisväärne osa vajaminevast rahast ruumide väljarentimisest ladudeks jm.

Estonia Teatri uus maja avati 1913. a augustis. Hoone projekteerisid soome arhitektid Armas Lindgren (1874 – 1929) ja Wivi Lönn (1872 – 1966)

Jüripäeval, 23. aprillil 1919 tuli Estonia kontsertsaalis kokku Eesti esimene parlament – Eesti Asutav Kogu, Teise maailmasõja märtsipommitamisel hoone hävis. Estonia taastati A. Kotli projekti alusel ning taasavati 1947. a.

1886. a asutatud Kuressaare Eesti Selts (KES) käis algul koos eri paigus. Seltsi tegevuse laienemisel hakati otsima oma maja. Aastail 1909 -11 oli Ants Piip (1907 taasasutatud KESi) esimees. Just tollane merekooli õpetaja Piip oli senini üürikortereis tegutsenud KES-ile oma maja ostmise peamisi korraldajaid.

Arvatavasti 19. saj algul ehitatud maja oli tuntud Meedla “uue kojana” ja kuulus von Pollide suguvõsale. Sajandi lõpus müüsid need hoone Peterburi salanõunikele Ivan Mierzeyewskile. Ilus kivimaja maksis hiigelsumma – 12 000 rubla, kuid selts suutis selle kiiresti kokku saada. Üle poole laenati pangast, ülejäänud saadi võlatähtede müügist ning seltsi liikmete ja kohalike majandustegelaste annetustest.

2. okt 1911 toimus seltsimaja õnnistamispidu. Südalinnas kalli „saksa maja“ ostmine tekitas eesti ringkonnas laialdast vaimustust. Kõige muu kõrval koondati uude asupaika ka KES-i teatritegevus - näiteks juba 1912 toodi siin lavale kümme erinevat näitemängu.

1914 tehti majale juurdeehitus - laiendati saali ja ehitati näitelava. Seltsi näiteringist kasvas välja poolkutseline teater (1935-40), kutseline Kuressaare Teater tegutses 1940-51.

Laulu- ja mänguseltsil Koit oli 1869. aastast meeskoor. Koori ja seltsi põhikiri kinnitati 1871. aasta detsembris. Aastast 1873 oli seltsil näitering. Kohalike arhitektide poolt ümber ehitatud uue seltsimaja avapidustused olid 1911. a, kujunedes kogu Viljandimaa tähtsündmuseks.

Jaanuaris 1920 alustas samas kutseline teater. Viljandi Teatri- ja Kunstiühing võttis F. Kuhlbarsi soovitusel nimeks Ugala.
1924 saadi oma ruumid Seasaare kõrtsis, kuid peale selle põlemist 1941 jätkati taas Koidu seltsi ruumides. Ugala teatrimajaks sai see 1944. a alates kuni moodsa maja valmimiseni 1981.

Karskusseltsi ruumes 1902 asutatud seltskondlik ühing Säde (nimi valiti jõe järgi, mis voolab Valga lähedal) üüris endale ruumid Suur-Sepa tänaval kaupmees Galkini majas. Mõtteni seltsi oma majast jõuti 1909.

1911 projekteeris Georg Hellat Valka (hilis)juugendliku Säde seltsihoone. See oli suurim väikelinna eesti seltsimaja sajandi alguses. Kaheosaline maja koosnes seltsi ruumidest koos sellega liidetud teatrisaali ja fuajeega (mõlemad on praeguseks hävinud) ning hotelli osast. Liithoone 3-korruseline seltsimaja ning 4-korruseline hotellimaja ühinesid tervikuks vaatamata kujunduse erinevusele. Teatripoolne osa avati lihavõttepühade ajal 11. aprillil 1911. Avapidustustele pääses ainult kutsetega.

Alates 1936. a tegutses siin seltsi näiteringist väljakasvanud poolkutseline Valga teater Säde, mis 1944 muutus kutseliseks. 1948 liideti see Võru Kandlega ühtseks Lõuna-Eesti Teatriks, mis järgmisest aastast asus Võrus.

Hiljem avati neis ruumides 1955. a asutatud Valga muuseumi ekspositsioon, mis püsis 1988. a põlenguni. Maja taastamist alustati 1998. a lõpul.

Toilas asutati laulukoor 1863 ja samal aastal anti esimene avalik kontsert. 1867 loodi selts Concordia, 1869 lisandus pasunakoor. Esimene teatrietendus Toilas anti 1881. a.

Pärast seda, kui Toila kooliruumides teatritegemine keelati, rajas ehitusmeister, seltsi-, teatri- ja muusikategelane Abram Siimon (1844 – 1929) aastal 1882 Toilasse Eesti esimese maa teatrimaja. Ehitise projekteerimisel tutvus Siimon Vanemuise ja Tallinna Saksa Linnateatri hoonetega. Ise valmistas ta ka lavaseadmed ja mööbli.

Saal oli kaunis suur, üles viisid alumiselt korralt kaks treppi, üks esimese ja teise platside poole ja teine kolmanda platside poole ning tagumisele rődule. Rődusid oli kolm, üks saali tagumise poole otsas, üks lőuna pool külje peal ja teine pőhja pool küljel, kaunis lava ligi. Lava oli kaunis suur, riietusruumisid ei olnud, samuti ka orkestri süvendit, vaheaegadel mängis orkester lőunapoolsel rődul. Pääsmete müük toimus alumisel korral üles viivate treppide juures.
Hans Kalle

Peale hoone taastamist 1909. a tulekahjust ei kasutatud seda enam teatrimajana.