Maakonnateatrid teel kutseliseks

Iseseisvusaja algaastail koondus näitetegevus Narvas põhiliselt kahe seltsi – Võitleja ja Ilmarise ümber. Hooajal 1928/29 lõpetas Ilmarine rahaliste raskuste tõttu tegevuse ning osa näitlejaid läksid Võitlejasse üle. Trupi kunstiline ja majanduslik olukord paranes 1930. alguses tänu Eduard Lemmistele, kes töötas näitejuhina aastatel 1921-26 ja 1929-33. Tema lavastatud Ibseni „Peer Gynt“, Kitzbergi „Libahunt“ ja Raudsepa „Mikumärdi“ olid publiku hulgas menukad ning aitasid teatri raskest seisust välja. Hooajast 1931/32 tehti kindlapalgalised lepingud lisaks näitejuhile ka näitlejatega ning Narva Teater muutus kutseliseks.

Operett Narva Teatris

Juba 1930. aastal kurdab arvustus Narva publiku operetieelistuse üle. Valdava mõju sai operett 1932. aastast Riivo Kuljuse ja 1934-36 Ferdinand Pettai lavastustega. Hooajal 1934/35 oli operetilavastusi 68 sõnalavastuste 46 vastu. Alles hooajast 1936/37 hakati opereti osatähtsust tugevasti vähendama. Mitmed näitlejad, nagu Hugo ja Franz Malmsten, Tooni Kroon, Gerda Murre, Made Varango, Rudolf Alamaa jt. siirdusid teistesse maakonnateatritesse või otse Tallinna ja Tartu lavadele.

Kandle seltsi teatritegevus muutus järjepidevaks alates 1927. aastast, mil näitejuhiks sai Eero Pärgmäe (Erich Bergmann). Teater tegutses kuni 1942. aastani poolkutselisena. Lavastati põhiliselt kergekaalulisi näidendeid, suurt tähelepanu pöörati operetile. Publiku osavõtt ja huvi siiski tõusis iga aastaga. Alates H. Raudsepa „Mikumärdi“ edust 1929 (lav E. Pärgmäe) said repertuaaris ülekaalu algupärandid. 1930ndate lõpul võeti kavva ka nõudlikumat repertuaari – Wuolijoki „Niskamäe naised“, Kitzbergi „Libahunt“ ja „Tuulte pöörises“ ning operettide arv kahanes.

1902. a loodud Säde seltsis anti juhuslikke ja jantlikke, peamiselt seltskondliku meelelahutuse tasandil etendusi kuni 1922. a, mil palgalise näitejuhina asus tööle Carl Treumundt. Asjaarmastajate trupiga tõi ta lavale ka kaalukamat repertuaari – Kitzbergi „Laurits“, „Enne kukke ja koitu“, „Neetud talu“„Kosjasõit“, Metsanurga „Vagade elu“ jm.

Tegelaskonnas tekkinud lõhede tõttu likvideeriti teater 1924. a poolkutselisena ning Valga teatrielu sisustasid paaril hooajal Vanemuise teatri operetilavastused. Teatritegevus jätkus alles 1933. aastal, mil Valga Teatriühing alustas koostööd Säde seltsiga. Loodi oma näitlejaskond ning 1936. a sügisest palgati näitejuhiks Ferdinand Pettai. 1930. a lõpul asus teatrit juhtima Valter Soosõrv, palgalisse tegelaskonda kuulus ka dekoraator, 7 näitlejat ja tehniline personal. Valga Teater Säde muutus poolkutselisest kutseliseks 1944. aastal.

Näitetegevus Kuressare Eesti Seltsis sai alguse juba 19. saj lõpul. 1924. aastal korraldati esimesed lavakunsti kursused ja näitejuhiks palgati Jaan Metua Pinna Rahvateatrist. Nüüdsest ei olnud teatriõhtu kohustuslikuks osaks enam pidu ja tants. Moodustus enam-vähem kindel trupp ning etenduste kunstiline tase tõusis. Peale Metua lahumist 1930. a jäi teater juhita. 1935. a suvel tegutses seltsi juures nn suveteater, mis koosnes 3-4 Tallinna Töölisteatri näitlejast ja kohalikest. 1935. a sügiseks ehitati ümber teatrilava ning palgati näitejuhiks Riivo Kuljus. Kuressaare Teater alustas hooaega poolkutselisena. Võeti juurde palju noori näitlejaid, kes said algõpetuse spetsiaalsetel kursustel. Etenduste arv ning kunstiline tase tõusid. Kutseliseks sai teater 1940. a.