1920. algus oli teatriotsingute aeg kogu Euroopas. Ka Eesti teatrites tehti novaatorlikke katsetusi. 1921. a 13. märtsil (pühapäeval!) avatud Hommikteater oli kõige puhtam otsingulise suuna esindaja Eestis. Teatri eestvedajaks ja lavastajaks oli Aggio (August) Bachmann, kes lähtus saksa ekspressionistlikust teatrist.
(1897 – 1923)
Varasem arvestatav teatrikogemus Bachmannil puudus. Järvakandist pärit noormees jätkas õpinguid Tallinna kaubanduskoolis. 1917/18 võttis ta osa Lulu Kitzberg-Pappeli ning Peterburi teatrikoolis õppinud Elise Kevendi teatrikursustest ning mängis kaasa Draamateatri lavastuses „Põhjas“ (1917). Kantseleis töötamise kõrvalt lavastas 1920 Draamateatris noorsooühingu näiteringiga „Pisuhänna“. Seejärel töötas Teedeministeeriumi arhitektuurivalitsuses, tehes samal ajal proove Kevendi kursuslastega ja plaanides uue teatri loomist. 1921 sai ta Vene transiidifirma Dobrofloti raamatupidajaks ja suutis paremini katta kevadel asutatud teatri kulusid. Bachmanni kutsusid oma teatrisse nii Estonia kui ka Draamateater.
Avalavastuseks oli Alfred Brusti „Igavene inimene“, mille esietendus toimus 13. märtsil 1921, kell 11 Saksa teatri majas (Draamateatris).
Loe edasi
Lavastaja Bachmann mängis ise peaosalist Cordatust, teisi rolle noored asjaarmastajad. Etendus äratas tähelepanu oma võimsa ekspressionistliku stiili ja massistseenidega.
Hommikteater oli lavastajateater, üksiknäitleja osa oli pisendatud.
Eesti teatris polnud seni mõtestatud kõrvalosi. Bachmann tõi lavale kõrvaltegelaste aktiivsed rühmad, sõnatud pantomiimid, mis lõi atmosfääri lavastuse mõistmiseks. Tegu polnud niivõrd draama kuivõrd dialoogide sarja, kõne- meloodilise kompositsiooniga. Lavakujundus (Peet Aren, Bachmanni idee põhjal) oli lihtne, must-valge ja detailivaba. Lavastaja leidis grupipantomiimis uusi võimalusi ja asendas dekoratsiooni elavate inimestega.
August Bachmann puhastas meie teatri surnud kolist, mida nõuab naturalistlik „miljöö“: kummutid, kapid, lillepotid…
M. Under
(„Masse Mensch“, 1922), Ernst Tolleri autobiograafiline massidraama kahe solistiga tõusis Bachmanni lavastustekolmikus kesksele kohale.
Loe edasi
Revolutsiooninäidendis tegid kaasa kogemustega kolleegid Valvaja näitetrupist. Plastilise teatri ja kõnekoori kompositsiooni polnud Eestis varem nähtud. Paatos vaheldus groteskiga. Publiku ette astus mass ühtse tervikuna, distsiplineerituna oma väljenduslikkuse kõigis elementides. Uudse, konstruktiivse ja üldistava kujunduse teostasid kunsttööstuskooli õpilased Aleksander Möldroo ja Ferdinand Kask. Hilisemad etendused anti juba Estonia laval.
Kolmandaks lavastuseks (1923) sai Walter Hasencleveri „Inimesed“(„Die Menschen“, 1923), pea tummfilmile lähenev napi tekstiga pantomiimidraama, visuaalne kompositsioon, mis nõudis näitlejalt plastilist väljendust ja ilmekat mängu. Väidetavalt oli tegu maailmaesiettekandega.
Loe edasi
| | | Tegelastel polnud teksti, vaid lühikesed laused, hüüded. 5 vaatuse jooksul vaheldus kiirelt 24 pilti. Lavakujunduse moodustas muutuv, dünaamiline valgustus.
1923. a kevadeks olid plaanis uued lavastused (R. Rollandi „Liluli“, F. Wolfi „Paindumatu“), ent noore teatrijuhi tervis halvenes kiiresti ja töö sai Bachmanni surmaga ootamatu lõpu. |
Ei oleks tõesti hea, kui meil oleks ainult sellane teater, ent on ometi hea, et on ka sellane. Oma lühikese ea kestel on Hommikteater jõudnud leida omale pooldamist, kuigi pole tõusmata jäänud ka opositsioon, millest osa traditsiooniliselt waenuline iga ekstrawagantsuse ja üle tawalise minemise vastu, osalt näeb aga kogu ettewõttes dilletantsimi awaldust, mida tarwis kõwa sõnaga wälja rookida meie teatrielust.
Tundmatu arvustaja.
Pärast Bachmanni surma tuli välja teatri viimane lavastus – Valeri Brjussovi „Maa“ (1924), tulevikufantaasia inimkonna surmaeelsest heitlusest.
Loe edasi
Lavastust mängiti Estonia laval. Seekord oli määrav osa kõnel, mitmed pildid mängiti pimeduses. Lavastas Hilda Gleser, kes trupi liikmete meelest suutis ainsana Bachmanni tööd jätkata. Kujundus sündis Gleseri ja Aleksander Tuurandi koostöös, maalitud dekoratsioon puudus, kasutati esemeid Estonia „Masinahävitajate“ lavastusest.
Viimast korda astus Hommikteater publiku ette 7. juunil 1924 Tartus „Mass-inimese“ etendusega. Nii sai teater töötada vaid 3 aastat, tehes selle aja jooksul neli lavastust.
