Estonia lavastusi algupäranditest välisklassikani

Realistlik rahvanäidend leidis Estonias oma koha 1925. a esietendunud Kitzbergi „Püve talus“ lavastusega. Tegemist oli K. Jungholzi viimase, pooleli jäänud tööga, mille lõpetas ja tõi lavale A. Lauter.

Uute algupärandite kõrval oli suur menu ka Eesti klassikal.

1920.-30. vahetusel oli Estonia repertuaaris küllalt palju omadramaturgiat. Majanduskriisi tingimustes loobuti välisklassika lavastamisest. Oma autoriks kujunes näitekirjanik Hugo Raudsepp, kelle näidendeid lavastati järjepidevalt 1920. aastate keskpaigast peale.

Publikumenukaim oli „Vedelvorst“. Omas ajas skandaalset „Mikumärdit“ mängiti alles 1930. a lõpul.

Estonia ei tunnustanud oma repertuaaris dramatiseeringuid. Erandina tõusis esile Tammsaare / Särevi „Andres ja Pearu“.

1930. aastate keskpaigaks oli Estonial välja kujunenud oma laad. Teineteist täiendasid teatraalsus, mängulust ja tinglikkus ning realistlik ja psühholoogiliselt rikas inimesekujutus.

Repertuaari tulid tagasi välisklassika lavastused.