Estonia solistide ansambel

1920. aastatel tõusis vanema põlvkonna – Paul ja Netty Pinna, Aleksander Trilljärve, Eduard Kurnimi, Erna Villmeri jt kõrval esile hulk noori ja andekaid näitlejaid. Nii mõnigi neist avanes suure lavaisiksusena palju hilisemal ajal, samas kui teised lahkusid elust ja teatritööst teenimatult vara.

(1888 – 1928)
Tuli Estoniasse teistest noortest varem – alates hooajast 1912/13. Meisterlikkust väljendas eelkõige peenekoelistes koomilistes osades. Tema koomika oli tihti sordiini all ning kammerlik. Suure inimlikkuse ja nukker-lüürilise soojusega mängis ka kurvameelseid rolle. Teda nimetati pool- ja veerandtoonide, varjundite kunstnikuks. Näitlejana läks kaasa uute otsinguliste suundadega, tehes meeldejäävad rollid impressionistlikus lavastuses „Pelléas ja Mélisande“, ekspressionistlikus Hasencleveri „Pojas“ jm. Tema varane surm 1928. a oli teatrile suur kaotus.

(1893 – 1932)
Silmapaistva näitleja – ja lavastajaandega Hilda Gleser kuulus Estonia draamarühma koosseisu alates hooajast 1918/19. Jungholzi lavastatud „Suveöö unenäos“ (1919) tõusis ta Pucki rollis säravalt esile. Järgmistel hooaegadel tõestas näitleja end nii Estonia kui ka Hommikteatri ekspressionistlikes teatrikatsetustes. Tugev sotsiaalne närv andis ekspressionistlikele vormimängudele ka elutunnetusliku sügavuse. Dramaatilise ja jõulise natuuriga näitlejanna suutis mängida väga erinevasse ampluaasse kuuluvaid rolle. Arvustus tunnustas eriti Hoffmannsthali „Elektra“ nimiosa. Esimene lavastajatöö Estonias oli Capeki „R.U.R“. Järgnesid Haarla „Ahvikomöödia“, Grillparzeri „Medea“ jt.

(1893-1977)
Mitmekülgse andega karakternäitleja, kes algusaastail paistis silma eelkõige lühirollidega. Estonias oli alates hooajast 1918/19. Tema koomilised osad olid nakatavalt teatraalsed, kuid maainimeste karakterites tõusis esile elutäpsuse ja usutavusega. Olgu nimetatud sulane Jüri Kitzbergi „Neetud talus“ ja Saaremaa Priidu „Püve talus“.

Jago roll „Othellos“ oli pehme natuuriga Laurile algul võõras, kuid andekas näitleja suutis teatraalse laadiga kaasa minnes hirmsat inimest piisavalt hästi väljendada.

(1900 – 1978)
Oli Estonia näitleja aastatel 1921 – 1944. Paistis silma elava, reipa ja lustliku mängulaadiga. Loomuliku ja lahtise olekuga kehastas nii kelmikaid tüdrukuid kui ka väärikaid linnapreilisid.

Ants Eskola (1908 – 1989) ja Kaarel Karm (1906 – 1979) tulid teatrisse 1925. aastal ning tegid mõlemad kaasa nii sõnalavastustes kui ka operetis. Noor Eskola paistis silma koomikameele ja täpse karakteritunnetusega.
Karm oli sädelev nagu metskass sarnaseis elastilisis ja bravuuri nõudvais ülesannetes.
R. Kangro-Pool.

Mõlemad näitlejad tegid enamiku oma kaalukamatest rollidest hilisemas Draamateatris.

(1905 – 1958)
Noor ja andekas näitlejanna paistis silma eelkõige koomilistes ja grotesksetes osades. Lavateed alustas Endlas, Estoniasse tuli 1925. a. Publiku usalduse võitis lillemüüja rolliga Galsworthy „Inimsõbras“ (1926).
Ta täitsa isepärasest koomikast oli õige lühike samm tragikoomikasse.
A. Adson

(1886 – 1966)
Tuli Estoniasse hooajal 1923/24 Narvast. Teda iseloomustas töökus ja süstemaatilisus nii näitleja- kui lavastajatöös.
Kui visalik, rahulik, korrektne natuur, vaatajas ikka usaldustunnet tekitav; kõhnusest hoolimata kaalukas ja soliidne.
A. Adson