Ants Lauter ja Estonia uute väljendusvahendite otsingul

Estonia oli iseseisvusaastatel teater, kus oli kõige suurem personal, kõige paremad kunstilised jõud, kõige rohkem tegevusharusid ning kõige paremad rahalised ja tehnilised võimalused. Teatrit tituleeriti esindusteatriks ning ka publik taotles esinduslikkust.
1920. aastate Estonia teatrisuunda võib nimetada romantilise värvinguga teatraalseks teatriks.

Ants Lauter alustas Estonia draamajuhina 1918. aastast, tehes lavastajatöö kõrval suure hoo ja energiaga ka näitlejatööd. Head organisaatori ja juhivõimed aitasid tal saavutada positsiooni teatris, kuigi tema nõudlikkus, järjekindlus ja töödistsipliin vajasid kollektiivis aega kohanemiseks.

1920. ja 1923. aastal käis Lauter teatrit vaatamas Euroopa linnades. Saksamaalt saadud mõjutuste pinnalt tõusis esile ekspressionism. Esimeseks pääsukeseks oli Hanno Kompuse lavastatud Kaiseri „Gaas“.

Ekspressionistlikke lavastusi ei olnud Estonias palju, kuid suund ise kujundas edasist teatri arengut. Estonia ekspressionistlikes lavastustes oli enam vormiotsinguid ja eksperimenteerimist, kui ideelis-esteetilist sisu. Nii väljendati ekspressionismi eelkõige viltuste dekoratsioonide, nurgeliste žestide, paatoslike hüüete ja väljendusrikka lavalise tegutsemisega.

Lauteri teatriotsingud ei piirdunud vaid ekspressionismiga, teda huvitas teatraalsus ja teatrimäng laiemalt. Ka teised lavastajad – Kompus, Gleser ja isegi Jungholz läksid teatraalse suunaga kaasa, tuues lavastustesse vallatuid commedia dell`arte elemente, akrobaatikat, miimikat, liikuvust ja tempot. Näitlejaile võimaldas laad kõigi näitekunsti elementide kasutust ja professionaalset väljatöötamist.

Estonia silmapaistvaim teatraalset laadi lavastus oli E. Tolleri „Masinahävitajad“ (lav A. Lauter, 1924). Siin oli lisaks väljendusrikkale vormile oluliseks mängitud ka ühiskondlikult puudutav sisu. Haaravad ja fantaasiarikkad massistseenid haakusid peategelasi kehastavate näitlejate – Toomas Tondu, Harry Parise, Sergius Lipu ja Hilda Gleseri näitlejasaavutustega. Meeldejääv oli A. Vahtramäe lavakujundus.

Viimases vaatuses oli suur plahvatus. Meil oli pandud vägev tünn lava alla, sinna sisse fugass ja käis hirmus prahvakas. Ühel etendusel oli üks revisjonikomisjoni liige koos naisega. Naine ootas last, sai pärast „Masinahävitajate“ vaatamist enneaegse sünnituse ja eestseisus palus selle tagajärjel tükki mitte enam mängida. Niiviisi jäetigi „Masinahävitajad“ repertuaarist välja.
A. Lauter

Aastatel 1925-29 töötas Estonias Paul Sepp, kes tõi lavale peamiselt klassikalavastusi. Ajastu vaimuga kaasas käies kandsid ka Sepa lavastused teatraalset vormi.

Lauter lõi oma kujud spontaanselt. Nagu välgu sähvatusel leidis ta proovil oma kuju. Meie kõik imetlesime sellist kiiret protsessi. /…/ Pikapeale muutus Lauteri mäng loomulikumaks ja tasasemaks. Ta arenes oma töö, aastate ja elu mõjul.
E. Villmer

1920. lõpul taandusid Lauteri lavastajatöös teater teatri pärast elemendid, Shakespeare`i komöödiad olid hüvastijätuks sellele.

Näitlejanna Liina Reiman säras ka Estonia laval. Sappho roll Ants Lauteri samanimelises lavastuses oli üks Reimani hiilgeosi.