Estonia seltsi näitemäng kutseteatri eel

Estonia seltsis algas teatritegevus kohe peale Vanemuist – 1871. a kanti ette kaupmees Petenbergi näidend “Wallelik, kes tõt rägib”. Järgnesid ”Nirgi Hinno viletsus ehk Hea tegu leiab head palka” ja “Igal ühel kõverus”. Kui Koidula näidendid sütitasid vaatajate rahvustunnet, siis Estonias välja toodud tükid jäid primitiivse moraaliõpetuse tasemele. Hakati mängima tühiseid jante ning huvi teatrietenduste vastu kahanes.

Lisaks Estoniale arendati Tallinnas teatritegevust ka Lootuse seltsis. Seal alustas oma tegevust Peterburis teatrieluga tutvunud Andres Pert (1865 – 1919), kes koondas enda ümber asjaarmastajaid noori.

Lootuse seltsist läks trupp 1894 edasi Estoniasse ning Perdist saab Estonia pideva teatritegevuse alustaja ja püsiva näitetrupi looja.
Nii repertuaari valikult kui ka esituslaadilt oli Pert lähedane Wierale – esitati melodraamasid, laulumänge, jante ning silmailule pretendeerivaid ilunäitlusi.

1897-99 oli Estonia näitejuhiks Perdiga koos Lootuse seltsis alustanud rätsep Karl Kichlefeldt (1869 – 1920). Teatri esmaseks ülesandeks pidas ta eetilist ja esteetilist kasvatust. Tema näitejuhiks olemise ajal toimus oluline nihkumine sõnalavastuste suunas.

Sajandi vahetusel toob muutusi teatrientusiast, elukutselt samuti rätsep Willem Thal (1869 – 1939), kes jääbki viimaseks asjaarmastajast näitejuhiks Estonias.

Kujuneb välja võimekatest näitlejatest koosnev trupp, kellest saab hiljem kutselise Estonia tuumik – Betty Jõggis-Kuuskemaa, Paul Pinna, Theodor Altermann, Anna Markus, Netty Pinna ja Aleksander Trilljärv. Tähelepanu laulumängult nihkub veelgi enam draamale.

“Põhjas” Erilise kaalu omandab kaasaegne ühiskonnakriitiline näidend. Nii kunstiliselt teostuselt kui menukuselt kujuneb murdeliseks lavastuseks M. Gorki “Põhjas” 1903. Kahel hooajal mängiti kokku 13 etendust, mis sellel ajal tähendas enneolematut menu. Lavastas W. Thal, kaasa aitas ka P. Pinna. Lavastusel oli lisaks kunstilisele oluline ühiskondlik-poliitiline tähendus – ta haakus hästi revolutsiooniliste meeleoludega, mis levisid vaesestunud ja tööst rõhutud linnarahva hulgas.

Betty Jõggis-Kuuskemaa (1879 – 1966) Kuigi alustas traagilise osa Evaga Vossi samanimelises kurbmängus, sai temast üsna pea särav koomiliste rollide täitja. Ürgse näitlejaloomusega, mis lisaks naerutavale kandis endas ka vanaemalikku pehmust ja hingesoojust. Estonia näitlejana tegutses ühtekokku 51 aastat. Aleksander Trilljärv (1871 – 1944) Estonias kuulusid tema ampluaasse karaktermängijad, intrigandid ja isad. P. Pinna: Õppisime üksteist tundma, saime sõpradeks ja ta oli mulle teiseks “isaks” – niihästi elu- kui ka teatrikoolis – juhatajaks ja õpetajaks.

Et näitlejate peale tol ajal veidi kõõrdi vaadati, siis esineti enamasti varjunimede all. Kes olid küll näitlejad Paul Osten-Urw, härra Norden, Netty Wõsu, Betty Ohakas? 
A. Pert pääses suurivaevu enda vastu algatatud  kohtuprotsessist, kui ta ühe koolitatud neitsi oli ahvatlenud “langemise teele” pakkudes talle osa lavastuses.