Operett Estonias
Alfred Sälliku operett
Aastail 1918-28 oli Estonia operetijuhiks Alfred Sällik, kes tõi lavale üle 50 opereti ning 6 ooperit. Lavastajatöös oli Sällikule eeskujuks Paul Pinna. Ise mängis ta kaasa peaaegu kõigis operettides.
Soliidse häälekooliga operetiprimadonnale Helmi Einerile ja Olga Mikk-Krullile oli täielikuks vastandiks liikuv, tantsujalgne ja sädelev Grete Sällik.
Värskust ja silmarõõmu tõi operetti 1926. a sügisel Rahel Olbrei juhatusel tööle hakanud alaline tantsutrupp.
Ja siis, keset näilist heaolu laskis teatriarvustaja Rasmus Kangro-Pool lendu terava kriitikanoole – Estonial pole õiget operetiprimadonnat. Sellisest häbematusest oli kirgede lõkkelelöömiseks küll. Operetti tabas õige mitme aastane heitlik otsingutejärk. Algas Sällikute-Eineri ajastu viimane vaatus.
Agu Lüüdiku operett
1928. a kevadel lahkus Alfred Sällik teatrist. Operettide lavastamise võttis oma õlgadele Agu Lüüdik, kelle esiklavastuseks Estonias oli Berliini ja Viini õppereisilt kaasa toodud Granichstaedteni „Orlow“ (1927).
Estoniale määratud riikliku toetuse suurenemine lõi vajaliku materiaalse baasi uute operetijõudude leidmiseks. Primadonna puudumine andis end valusalt tunda. Kauaoodatu saabus1929. a maikuus Silvana Viljandi Ugalast. Lillede keskel seisis uus Silva, kelle nimi tähistas Estonia operetikevade algust. See oli Milvi Laid.
Agu Lüüdiku lavastusi
Riina Reinik mängis Grete Sälliku järglasena edukalt Leona de Castrot. Estonia subretiprobleem lahenes.
Sobiva repertuaari leidmiseks tuli sõita Euroopa muusikakeskustesse. Üheks selliseks Agu Lüüdiku „operetiekspeditsiooniks“ kujunes 1933. a detsembri lõpus alustatud reis Riiga, Viini, Budapesti ja Prahasse. Viinist tõi ta kaasa populaarse E. Eysleri „Doonau neiu“, mille 1934. a ka lavastas. Vaeva põlgamata võttis Agu Lüüdik osa eesti algupärase opereti loomisprotsessist. Koostöös autoritega jõudsid Estonia lavale Ugala muusikajuhi Elmar Rossmanni (varjunimega Priit Ardna) ja ajakirjanik Arnold Sepa operetid „Tütarlaps kodumaata“ (1934) ja „Igavene legend“ (1935), „Tatra tüdruk“ (1937) ja „Kalurineiu“ (1941).
Väga menukaks kujunes 1939. a suvine ringreis mööda Eestit. Viljandlased, narvakad ja tartlased võtsid oma endisi kaaslinlasi Riina Reinikut, Gerda Murret ja Arnold Vainot ovatsioonide ja lillesülemitega vastu. Kõikjale jäi maha imetlejaid ja sõpru. Estonia operett seisis kindlalt oma loomingu kõrgtipul ning oli raske ette kujutada, et see elujõuline organism asus koletusliku katastroofi lävel. Polnud enam kaugel aeg, mis muutis olematuks kõik saavutatu.
