Eesti balletiteater ei sündinud ülikute õukonnapidustustest. Ta võrsus Esimese maailmasõja järel kui teadlik kunstilooming – võõrsilt saadud seemnest, aga oma teatripõllul.
Vene balletikultuuri esimeseks maaletoojaks oli Peterburi Maria-teatri baleriin Eugenia Litvinova (Mahhotina), kes avas 1918. a Tallinnas oma balletistuudio. | Kuressaares sündinud Gerd Neggo õppis omal käel Stockholmis E. Jaques-Dalcroze`i ja Hamburgis R. von Labani tantsustuudiotes ning esines solistina Saksamaa Tanzbühne-Laban´i trupis. Euroopaliku vabaplastika tantsukooliga oli Neggo oluliseks suunanäitajaks eesti tantsukultuuris. | 1918.a loodi Estonia teatris balletitrupp, mida asus Sessy Smironina-Sevun. Järvamaal, Udeval sündinud, varasema nimega Ksenia Elvira Pukk õppis ligi kolm aastat Peterburis maailmakuulsa baleriini ja pedagoogi Olga Preobražensakaja juures. |
Smironina balletitrupist tõusid esile 4 noort: Emmy Holz, Rahel Olbrei, Lilian Looring ja Robert Rood.
S. Smironina lahkumisel välismaale jätkasid nad õpinguid E. Litvinova stuudios.
28. septembril 1922 tuli lavale esimene õhtut täitev ballett Estonias – Delibes`i „Coppelia“. Lavastaja / koreograaf oli Moskva baleriin Victorina Kriger.
(1898 – 1984)
Estonia balletiteatri ülesehitaja ning püsitrupi looja. Oli Estonia ballettmeister 1925-1944. E. Litvinova stuudio järel õppis Saksamaal M. Wigmani stuudios, täiendas end ka E. Jaques-Dalcroze`i, R. von Labani juures.
Ballett-pantomiimi juba esimeste sammude puhul avaldus kooli kultuursus.
J. Pert
„Pähklipurejat“ mängiti 17 korda täissaalidele ning 1937. a külalisetendustel Soomes. Sünteesitaotlus klassikalise balleti, plastilise tantsu ja karaktertantsu vahel oli vilja kandnud. L. Tormis | Odette`i iga žest tundus tantsuna. H. Aassalu Odette`i – Printsi lahenduses oli palju inimtunnete poeetilise tõe jõudu. L. Tormis |
Estonia teatrihoone hävis Vene lendurite heidetud pommidest 9. märtsil 1944.
Sel õhtul mängiti „Kratti“. Teeneka balletijuhi Rahel Olbrei töö Estonias katkes.
Ta põgenes kodumaalt vene vägede tulekul 1944.