Voldemar Panso ja Ilmar Tammur õppisid 1938-41 Riiklikus Lavakunstikoolis ning said erialase ettevalmistuse Leo Kalmeti, Ants Lauteri, Priit Põldroosi, Paul Sepa jt tundidest.
Ilmar Tammur oli lavastanud Vanemuises, Endlas, Võru Kandles ja Draamateatris ligi 25 lavastust, enne kui ta 1952. a kinnitati Draamateatri peanäitejuhiks.
Voldemar Panso õppis Põldroosi soovitusel 1950-54 Moskva Riiklikus Teatriinstituudis (GITIS-es) režiid. Esimese kõrghariduse saanud lavastajana kaitses Panso Draamateatris diplomitööd 1955. a esietendunud lavastusega „Kuningal on külm“. Kunstiteaduste kandidaadi kraadi sai Panso 1965. a.
Näitlejaansambel kujunes Draamateatri trupi baasil likvideeritud Noorsooteatri ja Estonia draamanäitlejate kaasabil. Siin jätkasid Ants Eskola, Kaarel Karm, Meta Luts, Anna Tamm, Rudolf Nuude, Katrin Välbe, Ruut Tarmo, Mari Möldre, Hugo Laur jt. Lisandusid Eesti Riikliku Teatriinstituudi lõpetanud Linda Rummo, Jüri Järvet ja Inna Taarna. 1953. a tuli juurde terve lend Moskva Riikliku Teatriinstituudi Eesti stuudio lõpetanud näitlejaid: Ita Ever, Rein Aren, Silvia Laidla, Asta Lott, Jaanus Orgulas, Aksel Orav, Kaljo Kiisk, Ervin Abel jt. Tihedas konkurentsis kujunes näitlejaansambel, mida tavatseti nimetada talentide värvikaimaks lillepeenraks.
Eesti teatri taset ja võimekust sai Draamateater sulaaja tingimustes näidata Moskvas, Riias, Vilniuses, Kišinjovis, Leningradis, aga ka Helsingis, Turus, Tamperes ja Kotkas. Kokku alates 1956. aastast üle 20 lavastusega 12 korral.
Ilmar Tammuri tipplavastused
| „Ljubov Jarovaja“
… jõuline sotsiaalne dimensioon.
P. Põldroos
… tippvormis näitlejate eredad rollid.
K. Kask | | „Markeraad“
Parimas tähenduses ere ja teatraalne lavastus leidis nii kodus kui 1956. a Moskvas teatraalide kõrge tunnustuse, eriti näitlejatööde osas. | | „Antonius ja Kleopatra“
Vaid korra Eestis lavastatud tragöödiat mängiti kokku kolm hooaega. Lavastusest kõneldi ka aastaid hiljem, 1961. a toimunud rahvusvahelisel Stratfordi Shakespeare`i konverentsil.
Maailmavalitseja Octavius Caesari ees jäid sisemiselt ja moraalselt võitmatuks Antonius ja Kleopatra.
K. Kask |
| „Südamevalu“
Tänu inimkesksele sisemisele konfliktile näitlejatöödes ja Ilmar Tammuri sotsiaalselt tundlikule ning alternatiive otsivale vaistule oli etendus emotsionaalselt kõnekas.
K. Kask | | „Ema Courage…“
Hukkamõist vägivallale ja vägivalda toetavale sõgedusele kõlab selles näidendis tohutu jõuga.
Lavastus suunas mõtlema kaasaja elu katastroofi võimalustele, hoiatas ema Courage`ide eest.
K. Kask | |
Voldemar Panso tipplavastused aastatest 1955 – 1965
| „Kuningal on külm“
Inimliku mõtte vabaduse idee on saatnud mind läbi elu.
V. Panso
Lavastaja meenutus diplomilavastuse kaitsmiselt: A. Popov esitas kaks küsimust: „Mis sinu lavastajatöös ei õnnestunud? Mille poolest sa selle tööga targemaks said?“ Just nendeks küsimusteks ei olnud ma valmis. | | „Atlandi ookean“
Algas Panso koostöö Juhan Smuuliga. Kõik näidendid peale „Polkovniku lese“ lavastas esimesena Panso ning avas sellega tee autori populaarsusele ka teiste rahvaste teatrites. | |
| „Härra Punttila ja tema sulane Matti“
Eesti lavakunsti raame ületav sündmuslavastus muutis Brechti kaanonit NSVL-is, tõi päevakorrale mõiste režiiteater. | | „Inimene ja Jumal“
Murranguline, intensiivne, filosoofiline, igavikuline ja ülimalt kaasaegne lavastus sündis 36 prooviga ning see esitati Nõukogude Liidu kõrgeimale, Lenini nimelisele preemiale.
Voldemar Panso püstitas ja tõestas teesi lustakaks vahepalaks peetud Mauruse-raamatust kui „Tõe ja õiguse“ kõige mõttepingsamast ja filosoofilisemast köitest.
P.-E. Rummo | |
Leo Kalmet, kes 1950-55 oli represseerituna Irkutski oblastis,
tõi 1958. a lavale F. Schilleri „Don Carlose“.
Nimiosalist mängis endine poliitvang Heino Mandri.
