Priit Põldroosi ja Leo Kalmeti viimased koostööaastad Draamateatris
Sõjajärgses, üha deklareerivamaks muutuvas teatriajas suutis Priit Põldroos truppi innustada sisemisele kirkusele parimate valikutega sõjatemaatika valdkonnas.
 | „Vallutusretk“ Mõtteulatuselt oli „Vallutusretk“ teistest lavastustest üle. Selle proovid olid näitlejaile sündmuseks ja avastuseks. V. Panso |  | „Päevad ja ööd“ Me ei mänginud sõjakoledusi, vaid inimesi, kellel oli ülim tarve õnnele, armastusele, hingepuhtusele. E. Liiger |  |
 | „Põrgupõhja uus vanapagan“ Siinne suur ei tohi jääda elu pisikeste tõdede varju. P. Põldroos Lavastuse mõttepuänti nägi Põldroos finaalis, kui Jürka pärast kõige hävingut lahkus ainsa elukesega – kassipojaga üksi oma teed. V. Panso |  | „Seltsidaam“ oli mängurõõmus, leidlik ja ülemeeliku fantaasiaga lavastus Põldroosilt. |
 | Likvideeritud Estonia draamatrupi ületoomisel 1949. a määrati peanäitejuhiks Ants Lauter, lavastaja kohale tuli Andres Särev. Situatsiooni nimetas Põldroos kahe erineva trupi sunnitud kooseluks. 1951. a tunnistati Lauter võimude poolt kosmopoliidiks ja sunniti pealinna teatrielust lahkuma. |  |  |
Publiku tõid teatrisse Andres Särevi maa- ja rannarahva olustikutruud lavastused.
