Draamastuudio Teatrist Eesti Draamateatriks

Draamastuudio teater tähistas 10. tegevusaastat A.H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa dramatiseeringuga „Vargamäe“ (1932), mis uuendatuna püsis laval mitukümmend aastat. “Kõrboja peremehes“ (1937) tegid peaosalistena suurrollid Eduard Türk ja Vanemuisest tulnud Aino Talvi.

Algas uus ajajärk – tõlkenäidendite arv vähenes ja algupärandite osakaal tõusis. Rahvusdramaturgiat mängiti nüüd igal aastal. „Vargamäe“ järel etenduvad „Abielu ja armastus“ (lav K. Aluoja, 1934), „Vargamäe vanad ja noored“ (1935) ja „Härra Mauruse I järgu koolis“ (1935).

 1934 käidi Raudsepa „Mikumärdi“ ja Kivi „Seitsme vennaga“ Soomes, 
millega seoses eestindasid näitlejad oma nimed- Möllerist sai Möldre, 
Kleinist Tarmo, Grossthalist Suurorg, Rutoffist Randviir.

Välisdramaturgiast tõusis esile Ibseni „Kummitused“ (1935) Liina Reimani proua Alvingu ning Ruut Tarmo Osvaldiga. Kergemat repertuaari esindasid Ungari salongikomöödiad (Fodori ja Lengyeli näidendid).

Lavale jõudsid August Mälgu rannaelu ainelised tükid („Mees merelt“) ning August Gailiti „Toomas Nipernaadi“ (nimiosas A. Sunne). Eesti esimese sõjateemalise lavastusena tuli välja Gailiti „Kolmas kompanii“ („Isade maa“ järgi, 1936).

1937. a võttis teater endale Eesti Draamateatri nime.

Lutsu/Särevi „Kevades“ (1937) oli Tootsina omas elemendis Mari Möldre, 1937/38 hooajal etendusid ka „Suvi“ ja „Tootsi pulm“(lavastaja L. Kalmet)

1938. a kevadhooaja tippsaavutus – Čapeki „Valge taud“ oli ajakajaline, tekitades läheneva maailmasõja eel kõmu. Ruut Tarmo mängis lavastajana intelligentselt ja veenvalt peaosa Dr. Galeni.

Ligi 15 aastat peale „Juuditi“ esmalavastust vanas Draamateatris tõi Ruut Tarmo Tammsaare näidendi 1939. a taas lavale. Lavastuse massistseenides osales paarsada inimest.

Draamateatri kunstilist kõrgvormi märkisid veel Ruut Tarmo lavastatud Strindbergi „Erik XIV“ („Talupoegade kuningas“, 1938) ja Nowaczinski „Tseesar ja inimene“ (1940).

August Sunne traditsioone lastenäidendite lavastamisel jätkas Leo Kalmet, tema ja dekoraator Päärn Raudvee eestvedamisel loodi draamateatri juurde 1935 noorsoo- ja 1936 nukuteater. Nukuteatri juhiks spetsialiseerus Oskar Seliaru.

1939. a, kui sakslased Saksamaale ümber asusid, ostis riik saksa teatri hoone ja andis selle Eesti Draamateatrile.