Draamastuudio Teater

Draamateatri likvideerimisel tekkinud tühiku täitis Draamastuudio. I lennust moodustatud teatritrupp andis oma esimese etendusena C. Dickensi „Kilk koldel“ (1922). 1923. a lõpul etendus ekspressionistlike mõjutustega A. Strindbergi „Tontide sonaat“.

1925 esietendus Priit Põldroosi esimene iseseisev lavastus „Gaas II“ – ekspressiivne, massistseenidega ja stiliseeritud nurgelise liikumisega.

„Gaasi“ proovid toimusid Raua tänava koolimajas. Proovisaalis valitses pingeline õhkkond. Mehed seisid mänguväljal, jalad harkis, käed rusikas, silmad pealuust välja kargamas. Kõik rääkisid laulvalt väriseva häälega ja nii pingutatult ning valjusti, kui kellelgi häält ja jaksu oli. Sinna juurde tehti veel nurgelisi liigutusi ja suuri žeste ning elati osa nii läbi, et väriseti kogu kehast.
A. Mering

Rudolf Engelbergi parimaid lavastusi oli Mohri „Improvisatsioonid juunis“, mis tuli välja Töölisteatri all.

Lühikese aja jooksul lavastas Engelberg Draamateatris Kitzbergi „Libahundi“ (1926), Pirandello „Mees, loom ja vooruse“ (1926), Hardt`i „Narr Tantrise“ (1926) ning vabaõhuetendusena Wilde`i „Salome“ (1926, statsionaaris 1927).

Estoniast hooajaks lahkunud Lauter teeb Draamastuudios Shakespeare „Palju kära eimillestki“ (Beatrice osas särab Ly Lasner) ning Haarla „Volbri öö“.

1926.a loodud Tallinna Töölisteatril algul oma truppi polnud ja kasutati draamastuudiolasi. Tol hooajal oli just selles repertuaaris suuremaid saavutusi – Sinclairi „Masin“, Metsanurga „Kindrali poeg“ jt. Priit Põldroos täidab Engelbergi haigestumisel ajutiselt Draamastuudio Teatri kunstilise juhi kohuseid ja 1927/28 hooaja keskel lahkub lõplikult Töölisteatrisse, et luua oma trupp.

Engelbergi tiisikusse surres kaotab I lend ja teater oma liidri.

Rändteater

Tühja saaliga Vanemuine mõjus vana Draamateatri trupile masendavalt ning Ruut Tarmo, Mari Möldre, August Sunne, Rudolf ja Elsa Ratassepp, Heino Vaks jt lahkusid uuesti Vanemuisest, asutades 1926. a detsembris Rändteatri. Kuupalga asemel maksti 500 marka mängupäeva eest, pool aastat anti ringreisidel Eesti rahvamajades menukalt etendusi, ülejäänud ajal valmistati ette uusi lavastusi. Tugevas repertuaaris olid Schilleri „Salakavalus ja armastus“, Shakespeare’i „Kuningas Lear“, Strindbergi „Isa“ jt.

Kulud olid aga suured ja saalid väikesed, nii pidi Rändteater peale u. 2-aastast tegutsemist vaatamata kiitvatele arvustustele uksed sulgema. Valitsus abi ei andnud ning Kultuurkapital ühendas 1928. a juunis Rändteatri Draamastuudio teatriga. Näitlejatest läksid sinna üle Ruut Tarmo, Aleksander Mägi, Mari Möldre, August Sunne, Ly Lasner ja Johannes Kaljola.
Endlast tuli Tallinnasse Valter Soosõrv, Ugalast pöördus tagasi Alfred Mering, taas liitus Paul Sepp. Draamastuudio jätkaski nüüd kahe trupiga – üks mängis Tallinnas, teine siirdus peale esietendust ringreisile. Ei puudunud sisemised vastuolud – raskeis tingimustes edukalt töötanud staažikas rändtrupp maksis kinni noorte draamastuudiolaste katsetused.

Alates 1927. aastast sai teatri üldjuhiks Leo Kalmet Draamastuudio I lennust. Kriisis teater hakkas jalgu alla saama.

Näitekirjanik Hugo Raudsepp pakkus oma komöödiat „Mikumärdi“ mitmele teatrile, aga julgete stseenide ja lopsaka keele pärast ei võetud seda kaua mängukavva. 1929. a tõi „Mikumärdi“ Draamastuudio teatris lavale Ruut Tarmo, kes ise mängis sulast Antsu. Menu oli erakordselt suur nii linnas kui maal, kokku mängiti üle 200 korra. Külalisetendustel käidi ka Riias.

Siit sai alguse terve Raudsepa epohh eesti teatris – 1923. aastal ilmunud „Põrunud aru õnnistus“ esietendus 1931. a juba viies Eesti teatris.