Draamateater uuenemise poole. Aastad 1920-1924

Draamateater mängis Saksa teatri majas kolm korda nädalas. 1910.-20. aastate vahetusel tegutsesid Draamateatris Paul ja Netty Pinna. Paul Pinna oli sõja ajal ajutiselt Draamateatri komandant, lavastaja ja näitleja, 1921/22 ka direktor. Dramaturgidena töötasid Otto Peterson (1919-20), Artur Adson (1921-24) ja lavastajakarjääri alustav Voldemar Mettus (1922-24). Estonia kaudu Draamateatrisse tulnud Liina Reiman paistis silma Herodiana Wilde’i „Salomes“ (1919). Viimane oli sündmuseks, lähendades kunstiringkondi. Ado Vabbe teostas värvilised kostüümikavandid. Hinnati uudset, plastilist lahendust. Siit sai alguse Draamateatri repertuaari uuenemine.

„Juudit“

1921 toimub Tammsaare „Juuditi“ („Petuulia“) esmalavastus.

„Georges Dandin“

Päriselt ei saadud mööda ka tuntud naljamängudest, komöödiate osatähtsus oli repertuaaris suur. Autoritest jõudis Eesti teatrilavale Sophoklese ja Schilleri kõrval taas Molière („Georges Dandin“, „Lendav arst“, „Arst vastu tahtmist“). Commedia dell’ artet esindas C. Goldoni „Kahe isanda teener“(1922).

„Kuningas Oidipus“

Esitraagik Eduard Türk tegi Oidipusena ühe oma suurrolli. Käskjalana debüteeris Ruut Tarmo. Lavastust mängiti ka järgmise suve laulupeol vabaõhuetendusena.

Eduard Türgi ja Liina Reimani lavapartnerlus jätkus, kui lavale jõudsid F. Schilleri „Orléans`i neitsi“ ja „Maria Stuart“ (1923).Jeanne d’Arc’ina teeb Reiman ehk elu tähtsaima rolli, olles monumentaalne ja jõuline ning saavutades oma dramaatilise mänguga sensatsioonilist edu.
Eriti võimas oli ta heroilistel kohtadel, kaasakiskuv oma jõulise hääle ja selle õige käsitlemisega.
A. Adson
Aleksander Tuurandi lavapilt sai juba eesriide avanedes aplausi. Ainuüksi Tallinnas mängiti lavastust 20 korral.

Eesti teatris seni tragöödiale mitteiseloomulikult puhkes peale etendust aplaus.

Sel hooajal ületas Draamateater Estonia sõnalavastuse. Kui Estonia tegi kassat opereti ja komöödiatega, siis Draamateater klassikaga

Paul Sepa esimene töö Draamateatris oli impressionistlik „Sügise viiulid“. Katsetati sentimentaalsete kohtade rõhutamise ja pikkade pausidega, mis kasvasid pantomiimiks.

L. Andrejevi sümbolistlik „Inimese elu“ (1921), esitati dekoratsioonita, hallil taustal, valgusefektidega. See oli Sepa õnnestunumaid töid ning hooaja tipplavastuseks Draamateatris. Draamastuudio õpilased olid massistseenides teadlikult grotesksed. V. Mettuse lavastatud G. Kaiseri „Hommikust keskööni“ (1923) oli ekspressionistliku tõlgenduse parimaid näiteid. Ruut Tarmo mängis peaosa jõuliselt ja tempokalt.

Draamateater oli 1920te alguse hiilgeajal jõuline ja loominguline. Etendused olid väljamüüdud, kuid vaatamata sellele oldi rahalistes raskustes. Saksa teater võttis järjest kõrgemat üüri, valitsus peaaegu abi ei andnud. Riigivanem Tõnisson otsustas trupi ühendada Vanemuisega. Teater likvideeriti 1924. a lõpul ja 16 näitlejat (L. Reiman, A. Sunne, E. ja M. Türk, O. Ja A. Teetsov, A. Markus, R. Tarmo, M. Möldre jt) läksid 1925. a jaanuarist tööle Tartusse. Juhtidest siirdus Voldemar Mettus Endla näitejuhiks, Aleksander Teetsov Viljandisse ja Paul Sepp Vanemuisesse. Kunstnik Aleksander Tuurand kutsuti Estoniasse.