19.sajandi lõpus võimlemise ja kehakultuuri tuules sündinud vaba- ehk plastiline tants kogus jõudsalt hoogu möödunud sajandi esimestel kümnenditel, haarates kaasa esmajoones naisi. Erinevalt balletitantsijatest oli plastikaharrastajatele oluline liikumise loomulikkus ja vabadus. Selle saavutamiseks loobuti korsetist ja kingadest, tantsiti paljajalu ning liikuma pandi käed ja ülakeha. Vabatantsijad eelistasid tuntud ja tunnustatud heliloojate kunstiväärtuslikku muusikat.

Plastilise tantsu pioneeri, ameeriklanna Isadora Duncani eesmärgiks oli tunnete ja meeleolude väljendamine liikumise kaudu. Eeskuju võeti loodusnähtustest, taimede ja lainete liikumisest, aga ka antiik- ja idamaisest kunstist, mis andis tantsijatele muuhulgas võimaluse inimeste seni mahasurutud erootiliste ihade avamiseks. Ungaris sündinud tantsuteoreetiku ja koreograafi Rudolf von Labani ja tema sakslannast õpilase Mary Wigmani eesmärgiks oli tantsu vabastamine igasugusest illustratiivsusest. Nende sooviks oli jõuda liikumiseni, mille impulss tuleneks üksnes keha sisemusest. Sündis tõeline vabatants, mis oli vaba jutustusest, sageli ka kostüümist (tantsiti alasti, looduses) ja muusikast sõltumatu. Vabatants oli alguses eelkõige soolotants, mis keskendus lühivormidele. Alles hiljem, stuudiote tekkides, hakati lavastama rühmale. Lääne-Euroopast kadus soolotants peaaegu täielikult 1920. aastatel. Eestis seevastu jätkusid soolotantsijate kontserdid ka 1930. aastatel.

Eestlaste kirjutatud plastilise tantsu ajalugu sai alguse 1913. aastal, mil Elmerice Parts alustas vabatantsu tundide andmist Tartus. Tema õpilaste hulka kuulus ka Ella Ilbak, eesti esimene rahvusvahelise mastaabiga tantsija. 1915. aasta kevadel esines Parts koos õpilastega Vanemuises - see on teadaolevalt esimene eestlaste esitatud plastilise tantsu õhtu.

Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud Vabadussõda pidurdasid tantsuharrastuse levikut, kuid Eesti Vabariigi väljakuulutamine andis sellele uue hoo.

1920. aastatel sai Saksamaast tänu Rudolf von Labanile ja Mary Wigmanile vabatantsu Meka. Nende juures jätkasid õpinguid mitmed eestlased. Labani õpilaste hulka kuulusid näiteks Gerd Neggo ja Aino Siimola, Wigmani juures omandas tantsuhariduse Alice Jürna. Kõik Labani ja Wigmani õpilased astusid üles oma õpetajate lavastustes. 1930. aastatel sai eestlaste hulgas populaarseks õpetajaks ka Labani õpilane Kurt Jooss, kelle abikaasa oli Aino Siimola.

Paljud käisid end välismaal täiendamas. Ida Urbel leidis tee Berliini Labani assistendi juurde. Wigmani juures Dresdenis täiendas end Estonia balleti rajaja Rahel Olbrei. Edith Oltorp ja Nora Liina (hiljem Kaplinski) võtsid ette reisi Kurt Joossi juhitavasse kooli Londonis. Plastika populaarsusele aitasid kahtlemata kaasa Wigmani, Labani, Joossi ja Isadora Duncani venna Raymondi esinemised Eestis.

Pärast õpinguid alustasid mitmed tantsijad soolokarjääri. Rahvusvaheliselt tuntud olid nii Ella Ilbak, Elmerice Parts, Alice Jürna kui Nora Liina. Eestis esinesid nad suhteliselt harva, kuna siin ei oleks õnnestunud neil end üksnes tantsust ära elatada. Rudolf von Labani õpilased Helmi Nurk, Ida Urjan ja Aino Siimola jäid Labani tantsutrupi lagunedes Saksamaale. Nurk avas Bremenis oma stuudio, Urjan ja Siimola alustasid koostööd Kurt Joossiga.

Paljud leidsid väljundi õpetamises. Järjepidevat tantsuharidust hakati Tallinnas andma 1926. aastal, mil Gerd Neggo avas oma stuudio. Neggo õpilaste hulka kuulusid tulevane Vanemuise ballettmeister Ida Urbel, tantsupedagoog Helmi Tohvelman ning Estonia tantsija ja hilisem tantsujuht Senta Ots. Tihedat koostööd tehti õppeasutuste ja teatritega. Vabatantsijad õpetasid nii Draamastuudio Teatrikoolis kui 1938. aastal avatud riiklikus lavakunstikoolis.

1930. aastate alguseks saavutas plastika laia populaarsuse. Aktiivselt käidi vaatamas tantsuetendusi, avaldati retsensioone ja osaleti stuudiote töös. Tantsukursuseid pakuti nii edasijõudnutele kui ka algajatele. Kadus tendents vastandada balletti plastikale. Mõlemaid süsteeme ühendas oma loomingus Estonia püsiva tantsutrupi asutaja ja kunstiline juht Rahel Olbrei, kes võttis teatri truppi plastilise tantsu stuudiotes õppinud Dionis Anvelti ja Boris Blinovi.

Vabatants meelitas ka muidu üsna balletimeelseid inimesi ampluaad laiendama. õed Lilian ja Hermy Looring põimisid oma klassikalise balleti ja karaktertantsu kavadesse erootilis-orientaalseid etteasteid ja Estonias aasta tantsujuhina tegutsenud Veera Bertingu soolode hulgas leidus nii idamaa-õngulisi kui ka pantomiimilisi numbreid. Lisandus uusi teemasid. 1934. aastal jõdis esimest korda tantsulavale rahvuslik temaatika, kui Gerd Neggo lavastas Estonias "Kalevipoja süidi".

1940 algas Eestis okupatsioonide aeg, mis vallandas 1944. aasta põgenemislaine. Eestist lahkusid mitmed tantsijad ja tantsupedagoogid: Elmerice Parts, Gerd Neggo, Rahel Olbrei, Edith Oltorp, Dionis Anvelt jpt. Eesti NSVs tuli Eesti kultuuril vastu seista venestamissurvele ja loomevabaduse piiramisele. Kõik erastuudiod suleti, plastiline ja vabatants kuulutati kodanlikuks igandiks. Professionaalselt võis viljeleda üksnes balletti, mis samas ei kaotanud Eestis kunagi oma mõttelist seost plastikaga. Alles Eesti taasiseseisvumine 1991. aastal andis vabatantsule - nüüd juba modern- ja nüüdistantsu nime all - uue eluõiguse.

8.11.1878–21.08.1974

Elmerice Meyer sündis 1878. aastal mõisarentniku perre. 1909. aastal abiellus ta Tartu vandeadvokaat Kaarel Partsiga. Peagi tekkis tal huvi tantsu vastu: “Lugesin 1913. aastal kusagilt ajakirjast välismaal olevast iluliikumisest. See haaras mind nii, et istusin rongile ja sõitsin Berliini.” Tagasi Tartusse jõudnud, hakkas Elmerice Parts andma kallisteenia ehk esteetilise gümnastika tunde. Tema kursusest võttis muuhulgas osa Ella Ilbak. Esimese esinemiseni jõudis Parts oma õpilastega 1915. aasta kevadel. Teadaolevalt oli see esimene kord, mil eestlased plastilise tantsu numbriga avalikult esinesid.

1919. aastal lavastas Paul Pinna Draamateatris Oscar Wilde’i “Salome”, usaldades nimiosa Elmerice Partsile. Järgnesid esinemised erinevates Eesti linnades. 1921. aastal andis ta mõnda aega tunde Draamastuudio teatrikoolis, pärast seda suundus end Saksamaale täiendama. Ajakirjandus kajastas sel ajal innukalt tantsijanna tegemisi. 1923-1925 viibis Parts peamiselt välismaal. Umbes sel ajal hakkas eestlanna kasutama oma tantsudes rahvatantsumotiive. Aastatel 1926-1928 tantsis Elmerice Parts Hermann Oginskyga (hiljem Heigo Kolt). Ühiselt esineti nii Eestis kui välismaal. Pärast seda, pea 50-aastasena, lõpetas Parts oma tantsijakarjääri.

1940ndate keskel põgenes Elmerice Parts Saksamaale. Sealt sõitis eestlanna 1950. aastal USAsse, kus elas kuni elu lõpuni Concordis asuvas Kristliku Teaduse usulahu majas. Seal korraldas ta kord aastas pooleteisttunniseid iseseisvaid tantsuõhtuid. Ta oli üle 90 aasta vana, kui tegi oma viimase etteaste.

9.11.1891–1.09.1974

Gerd Neggo (Gerda Elwine Neggo) sündis Kuressaares. Huvi tantsu vastu tundis ta juba lapsena. Tantsu õppimiseni jõudis ta sellest hoolimata alles 1917. aastal ja tema esimeseks õpetajaks sai Ella Ilbak. 1919. aastal alustas Neggo tööd Eesti saatkonna sekretärina Rootsis. See töökoht võimaldas talle elukoha Stockholmis ja andis sellega võimaluse õppida Jacques Dalcroze’i õpilase Anna Behle juures. Behlelt kuulis ta tõenäoliselt ka Rudolf von Labani kohta, kelle juures Gerd Neggo 1921. aastal oma õpinguid jätkas. Ta õppis Labani juures kolm aastat, esinedes selle aja jooksul mitmetes lavastustes. On teada ülesastumised tantsulavastuses “Õõtsuv tempel” ja “Agamemnoni surm”. Kui Tanzbühne Laban 1924. aastal lagunes, võttis Gerd Neggo nõuks tagasi Eestisse sõita.

Esimesed tantsutunnid andis ta sama aasta septembris. Novembris esines ta esimest korda kodumaisele publikule. Oma tantsustuudio asutas Gerd Neggo 1926. aastal. Kursuse läbimiseks kulus 3-4 aastat, kuid paljud jäid sinna kauemaks (nt Salme Reek). Mitmed jätkasid pärast kursuse läbimist õpetajana Neggo stuudios (nt Helmi Tohvelman), mõned rajasid oma stuudio (nt Edith Oltorp). Neggo tantsurühma tuumiku moodustasid tema stuudio õpetajad. Stuudio juurde kuulusid õpilasesinemised, kus esitati soolo- ja rühmatantse nii Neggo kui õpilaste endi seades. Gerd Neggo tegi tihedat koostööd Draamastuudio Teatriga (tänane Eesti Draamateater). Nii õpetaja kui tema õpilased seadsid liikumist Draamastuudio lavastustele ja astusid neis üles. Lisaks sellele nägi kokkulepe ette, et Neggo toob kord aastas lavale ühe tantsulavastuse. Gerd Neggo tantsuloomingust tasub esile tõsta eesti rahvatantsu lavalisi töötlusi, mis valmisid 1930ndatel aastatel. Eesti esimeseks kunstiväärtuslikuks katseetüüdiks rahvusliku temaatika tantsulavale toomisel peetakse tema “Kalevipoja süiti” (1934). Eesti heliloojate muusikat kasutades jõuavad lisaks sellele lavale improvisatsioonid rahvatantsudele “Labajalavalss”, “Tuljak”, “Pulgatants” jt.

Gerd Neggo stuudio, mis viieteistkümne aasta jooksul oli Eestis pakkunud süstemaatilist, järjepidevat ja kõrgel tasemel tantsuharidust, lõpetas tegutsemise 1940. aastal. 1944. aastal põgenes Neggo koos abikaasa Paul Olakuga Rootsi.

18.04.1901–5.02.1971

Aino Siimola (Leberecht) sündis Järvamaal Siimu talus. Esimese maailmasõja eel kolis pere isa töökohustuste tõttu Peterburi lähedal asuvasse külla, kus Aino võttis kaks korda nädalas balletitunde, millele hiljem järgnesid Claudia Issatšenko plastilise tantsu tunnid. 1919. aastal kolis Leberechtide pere tagasi Eestisse ja seadis end sisse Tartus. Järgnesid plastilise tantsu tunnid Ella Ilbaku juures. Viimaselt kuulis Aino Siimola Rudolf von Labanist ja 1922. aastal õnnestuski neiul ette võtta reis Saksamaale. Ta ei jäänud Labani juurde kauaks, siirdudes mõne kuu pärast tagasi Eestisse. Soov tantsimisega tegeleda ei andnud siin aga rahu ja juba aasta pärast sõitis ta tagasi Saksamaale, seekord jäädavalt. Siimola esines mitmes Labani tantsulavastuses kuni tema tantsutrupi lagunemiseni 1924. aastal. Samal aastal rajasid Kurt Jooss ja Sigurd Leeder oma tantsutrupi, mille liikmeks sai Aino Siimola. 1925. aastal astus eestlanna üles Joossi esimeses täispikas tantsulavastuses “Kosjasõit” (“Brautfahrt”). Teada on, et ta tantsis balletis “Roheline laud” (“Der grüne Tisch”), mis Kurt Joossi maailmakuulsaks tegi. 1937. ja 1938. aastal esines Ballett Jooss lavastusega Eestis. Ühiskonnas levivatest juudivastastest hoiakutest tingituna emigreerus Kurt Jooss trupiga 1933. aastal Inglismaale, et jätkata tööd juudi soost tantsijatega. Aino Siimola, kes abiellus 1929. aastal Kurt Joossiga, oli Ballett Jooss’is tegev mitte üksnes tantsija, vaid ka koreograafi ja balletitrupi juhi abina. 1949. aastal kolisid Aino Siimola ja Kurt Jooss tagasi Saksamaale. Ballett Jooss oli selleks ajaks tegutsemise lõpetanud. On teada, et Siimola töötas 1950ndate keskel koos Kurt Joossiga Düsseldorfi ooperis, mille järel jäi tervislikel põhjustel koduseks. Kurt Joossi ja Aino Siimola abielust sündis kaks last: Anna (1931) ja Christina (1942).

23.03.1902– ?

Alice Euphrosine Jürna sündis Tallinnas. Ta omandas tantsualase hariduse Mary Wigmani juures Dresdenis ning esines aastatel 1924-1925 Wigmani lavastuses “Stseenid ühest tantsudraamast” (“Szenen aus einem Tanzdrama”), “Loits” (“Bann”) ja “Tantsumuinasjutt” (“Ein Tanzmärchen”). Hooajal 1925/1926 töötas Alice Jürna Geras asuvas teatris, kus koreograafina töötas Wigmani tuntumaid õpilasi Yvonne Georgi. Seejärel jätkas Jürna karjääri soolotantsijana. 1927. aasta veebruaris esines ta esimest korda Eestis. Viimased andmed Alice Jürna kohta pärinevad 1947. aastast, mil ta esines Memmingenis ja Berliinis. Tema eraelust on teada nii palju, et 1927. aastal kihlus ta Oskar Klohniga, kes suri 1938. aastal. Nende abielust sündis üks poeg.

11.03.1906–22.05.1982

Nora Raudsepp sündis Võrus, kuid omandas koolihariduse Tartus. Teadaolevalt puutus ta tantsimisega esimest korda kokku Gerd Neggo stuudios. Seejärel siirdus eestlanna Pariisi, kus õppis balletti endise Peterburi Maria teatri esitantsija Nikolai Legati käe all. Järgnesid aastad Essenis Kurt Joossi ja Sigurd Leederi asutatud Folkwangi koolis. 1932. aastal naases Nora Liina mõneks kuuks Eestisse. 1933. aasta alguses sõitis ta tagasi Pariisi. Seal hakkas ta ette valmistama oma esimest täispikka tantsuõhtut. Pärast esinemisi Prantsusmaa erinevates linnades, astus ta 1934. aasta sügisel esimest korda üles Tartus ja Tallinnas. 1936. aasta alguses esines Nora Liina taas Eestis, seekord koos Herman Oginskyga (hiljem Heigo Kolt). Pärast lühiajalist viibimist välismaal, astus eestlanna 1937. aastal Eestis üles soolotantsudega. 1938. aasta märtsis abiellus Nora Raudsepp Tartu ülikooli poola keele ja kirjanduse lektori dr. Jerzy Kaplinskiga. Poeg Jaan sündis nende perre 1941. aastal. Tantsimisega Nora Kaplinski pärast seda enam ei tegelenud, temast sai hinnatud tõlkija ning prantsuse keele lektor Tartu ülikoolis ja mujal.

Ida Urjan sündis Tartus, tema täpne sünniaeg ei ole teada. Temast sai Rudolf von Labani õpilane 1922. aastal, mil Laban õpetas Gleschendorfis Põhja-Saksamaal. Labani juures õppides esines Ida Urjan mitmes tema tantsulavastuses, kuni Tanzbühne Laban lagunemiseni 1924. aasta mais. Pärast seda töötas ta lühikest aega Labani endise õpilase Albrecht Knusti assistendina. Peagi liitus Urjan Kurt Joossi tantsugrupiga Neue Tanzbühne Münster. 1925. aastal tantsis eestlanna Joossi esimeses täispikas tantsulavastuses “Kosjasõit” (“Brautfahrt”). Urjani koostöö Joossiga jätkus Essenis, kus viimane rajas koos mõttekaaslastega Folkwangi nimelise kooli ja tantsuteatri. Ida Urjani edasine saatus ei ole teada.

20.03.1900–21.06.1996

Helmi Nurk sündis Tallinnas. Ta alustas tantsuõpinguid Rudolf von Labani juures 1922. aasta suvel. Nurk esines mitmes Labani tantsulavastuses, kuni tema tantsutrupi lagunemiseni 1924. aasta mais. Tõenäoliselt kolis Helmi Nurk seejärel Bremenisse, kus esines ja andis tantsutunde. Nurk abiellus 1928. aastal Zagrebis Horvaatiast pärit Dragutin Aleksanderiga. Pärast seda ta enam tantsimisega ei tegelenud. Kuna Aleksander oli juudi päritolu, tuli Helmil ja Dragutinil põgeneda 1941. aastal, mil Hitleri juhitud Saksamaa Horvaatia vallutas, Itaaliasse. 1948. aastal emigreerusid nad Lõuna-Aafrikasse. Helmi ja Dragutini abielust sündis kaks tütart: Ksenija Feodora ja Nina Ivana. Helmi Aleksander suri 1996. aastal Johannesburgis.

1902–1980

Edith Johanna Oltorp sündis Tallinnas. Tantsuhariduse omandas ta Gerd Neggo stuudios, esinedes mitmes Neggo tantsulavastuses. Oltorp saavutas tähelepanu Bachi, Skrjabini ja Raveli teemadel esitatud variatsioonidega, mille valitsevateks toonideks olid nukrus ja usuline hardumuslikkus. 1920ndate lõpus ja 1930ndate alguses andis koos Helmi Tohvelmani ja Justa Kurfeldtiga tantsutunde Draamastuudio õpilastele. Pärast Neggo stuudio lõpetamist 1930. aastal täiendas Oltorp end Pariisis. 1931. aastal Eestisse naastes töötas ta lühikest aega Tartu ülikoolis rütmikaõpetajana ning andis Tartus rütmilise võimlemise tunde. 1932. aasta sügisest alustas Edith Oltorpi tantsu- ja võimlemisstuudio tegevust Tallinnas. 1938. aasta lõpus täiendas ta end Inglismaal Kurt Joossi juures. Eestisse naastes esines ta Tartus ja Tallinnas, ei ole teada, et ta oleks pärast seda õpetamisega tegelenud. 1945. aastal põgenes Edith Oltorp Saksamaale, kust mõne aja pärast suundus Kanadasse. Seal jätkas ta tegutsemist võimlemisõpetajana.

19.02.1874–12.10.1964

Agathe Hermann sündis Tallinnas. 1893. a. sai ta kodukooliõpetaja diplomi, muusikalise põhihariduse andis talle Konstantin Türnpu. Hiljem täiendas end Berliinis ja Peterburis. Plastilist ja karaktertantsu õppis Agathe Hermann Maria teatri ballettmeistri Alfred Bekefy ja balletiartisti Fremont’i juures. Enne enese täielikult muusikale pühendumist, esines Inessa Olberjanini lavanime all Tallinnas ja oli üks meie esimesi plastilise tantsu pooldajaid. Agathe Margens-Hermann oli lauluõpetaja Lenderi gümnaasiumis ja Prantsuse lütseumis. Abiellus Peterburis raamatupidaja Karl August Margensiga, kes 1919. a. Tallinnas suri.

12.11.1895–08.08.1997

Ella Ilbak sündis Viljandimaal ja sai üldhariduse Tartu Puškini-nim. Tütarlastegümnaasiumis. Tema tantsuline ärkamine toimus soome-rootsi tantsijanna Maggie Gripenbergi 1913. aasta esinemist nähes. Esimesed tantsusammud tegi Elmerice Partsi juhendamisel Tartus, edasi õppis 1915–1917 Petrogradis Klavdia Issatšenko plastika- ja teatrikunstikoolis ning Sergei Volkonski rütmikakursustel. Hiljem täiendas ta end Pariisis Maria Rutkowska balletistuudios, Raymond Duncani tantsuakadeemias ja Herberti akrobaatikakoolis. Alustas iseseisvate tantsuõhtutega 1918–1919 Tartus ja Tallinnas, aastast 1921 esines peamiselt Lääne-Euroopa riikides (pikemalt peatus Budapestis, Münchenis, Riias ja Pariisis). Aastast 1955 elas USA-s.

Viljeles omalavastatud plastilist tantsu ja impressionistlikke kompositsioone Claude Debussy, Aleksandr Skrjabini, Johann Sebastian Bachi, Fryderyk Chopini, Richard Wagneri jmt muusikale („Leek”, „Kapriis”, „Palve”, „Visioon”, „Paaž”). Tema sisendusjõuline ja aateline tants tõstis eesti lavatantsu teiste professionaalsete kunstide tasemele. Ilbaku tants innustas mitmeid noori. Näiteks mainis Vanemuise teatri balletijuht Ida Urbel, et Ilbak “võlus mu ära oma naiselikkusega, sujuvate liigutustega, seest välja tantsimisega.” Ilbaku tantsust sai indu ka eesti balleti rajaja Rahel Olbrei, kes aastaid hiljem Ilbakule kirjutas: “Ma olen palju ... Sinult õppinud, sest Sinu tantsudes oli see, mis balletil puudus.”

3.10.1911–2.10.1998

Beatrice Tobias sündis Berliinis, kuhu tema vanemad Rudolf ja Louise Tobias 1910. aastal kolisid. Tüdruku tantsuanne avaldus varakult – esimest korda astus ta lavale juba kuueaastasena. Pärast Rudolf Tobiase surma 1918. aastal kolis Louise viie lapsega Eestisse. Et perele majanduslikult abiks olla, hakkas Beatrice Tobias peagi esinema plastiliste tantsudega. Ta oli esimene, kes oma tantsunumbrites kasutas eesti heliloojate loomingut. 1923. aasta lõpus siirdus noor tantsijanna tõenäoliselt välismaale. 1926ndaks aastaks oli Beatrice Tobias jõudnud juba üsna kaugele: ta kuulus Berliini Riigiooperi balletitruppi ning valmistus ringreisiks Ameerika Ühendriikides, kuhu ta pärast lühiajalist Eestis viibimist suundus. Reis kujunes plaanitust palju pikemaks. Kuna Beatrice Tobiasel oli ka joonistamisannet, võeti ta vastu New Yorgi Kunstikooli. Temast kujunes hinnatud illustraator, kes tegi kaastööd erinevatele ajalehtedele ja ajakirjadele. 1935-1950 töötas ta ajakirja The New Yorker illustraatorina. Lisaks ajalehtedele ja ajakirjadele illustreeris eestlanna raamatuid. Beatrice Tobias suri 1998. aastal New Yorgis. Tema põrm on maetud Kullamaa kalmistule Rudolf Tobiase kõrvale.

1.02.1895–9.11.1947

Tiina Kapper sündis Peterburis, kus õppis tantsu balletiartist Lavrenti Novikovi juures ja täiendas end plastika ja rütmika alal Viinis. Asutas 1919 Tartus oma tantsustuudio, mis tegutses 1940. aastani. Tema õpilaste hulgas olid Velda Otsus, Ella Lukk-Kudu, Elfriede Saarik-Tubin, Udo Väljaots jt, kellest moodustati 1935. aastal Vanemuise esimene alaliselt tegutsev kutseline tantsurühm. 1920. aastail esines Tiina Kapper Vanemuise operetilavastustes tantsusolistina, 1924–1934 seadis tantse muusika- ja lastelavastustele.

16.12.1900–4.10.1983

Ida Erika Elisabeth Urbel sündis ja kasvas Viljandis. Tantsu õppis ta Gerd Neggo stuudios, hiljem täiendas end Riias ja Pariisis, viimasest sai ka 1932. a. ballettmeistri ja tantsuõpetaja diplomi. Ta asutas 1921 Viljandis oma tantsustuudio, lõi tantse Ugala lavastustele ja oli 1929–1935 samas tantsujuht ning ühtlasi Endlas külaliskoreograaf. Aastail 1935–1980 Vanemuises (1957–1974 peaballettmeistrina), asutas teatri pidevalt tegutseva tantsurühma ja samaaegselt ka õpperühma. Oma lavastuses taotles vabatantsu ja balleti sünteesi.

13.10.1900–21.10.1983

Helmi Tohvelman sündis Järvamaal, tantsu õppis Gerd Neggo tantsustuudio, kuid täiendas end 1937 Berliinis Jevgenia Eduardova ja Dresdenis Mary Wigmani juuress. Oli 1931–1944 Tallinna Töölisteatri liikumisjuht ja tantsija (esines ka sõnalavastustes) ning teatri tantsustuudio juht, 1944–1948 Noorsooteatri liikumisjuht ja õppestuudio pedagoog ning 1965–1975 Noorsooteatri liikumisjuht. Tohvelman kasvatas liikumisõpetajana üles mitu põlvkonda Eesti näitlejaid – 1944–1946 töötas ta Draamastuudio eriklassis, 1946–1951 Eesti Riiklikus Teatriinstituudis ja 1957–1981 lavakunstikateedri tantsupedagoogina. Ta on loonud koreograafiat ja seadnud liikumist ka teistes Eesti teatrites, juhendanud harrastustantsurühmi ja loonud tantse. Helmi Tohvelmani ja Ida Urbeli kaudu säilis vabaplastilise tantsu mõttemaailm ka nõukogude ajal.

Vabatantsu mõjutused balletis

Ei ole teada, kus ja millal Veera Berting sündis. Tantsualase hariduse omandas ta Moskva balletikoolis, mille järel õppis plastilist tantsu erinevate õpetajate juures välismaal. Eestisse jõudis ta tänu Euroopat laastavale Esimesele maailmasõjale. 1919. aasta kevadel sai Veera Bertingust Sessy Smironina-Sevuni asemel Estonia teatri tantsujuht. 1919. aasta novembris korraldas ta Estonia tantsujuhina tantsuõhtu “Koreograafilised etüüdid”. Tegu oli plastiliste tantsude õhtuga, kus lisaks Bertingule astusid üles Estonia balletitrupi liikmed Lilian Looring, Hilda Gleser, Robert Rood ja Emmy Holz. Veera Bertingu tantsustuudio tegutses aastatel 1919-1920. Lisaks Roodile, Looringule, Holzile õppis seal Tiina Kapper, Vanemuise teatri tulevane tantsujuht. Päevalehe andmetel sõitis Berting 1921. aastal välismaale end täiendama, et sügisel taasavada oma plastikastuudio. Ei ole teada, et ta oleks Eestisse tagasi jõudnud. Väidetavalt suri Veera Berting 1930. aastate algul Berliinis tuberkuloosi.

15.09.1899–2.05.1963

Lilian Looring sündis ja kasvas Tallinnas. Tantsu õppis ta Sessy Smironina-Sevuni, Veera Bertingu ning seejärel Eugenia Litvinova balletistuudios. Pariisis võttis ta tantsutunde endise Peterburi Maria teatri esitantsijanna Olga Preobraženskaja käest. Oli 1918–1927 (vaheaegadega) Estonia solist (esimene eestlasest klassikaline baleriin), tantsis Litvinova balletistuudio külalisetendustel solistina 1924 Riias ja 1925 Stockholmis, 1926–1931 tantsis peamiselt kabareeteatrites Euroopas. Esines klassikaliste ja karaktertantsude solistina ning duetis oma õe Hermyga, Robert Roodi ja Herman Kolt-Oginskyga. Töötas aastani 1940 Tallinnas oma stuudios balletiõpetajana ja aastast 1956 harrastustantsuringide juhendajana. Oli 1941–1955 represseerituna Siberis.

23.10.1902–4.11.1923

Emmy Holz sündis Tallinnas ja nagu Looringki, sai oma tantsulise hariduse Sessy Smironina-Sevuni, Veera Bertingu ja Eugenia Litvinova balletistuudios. Lavategevust alustas ta 1918. aastal noorteühingus Tungal. Tantsis 1918–1923 Estonias, kuuludes koos Rahel Olbrei, Lilian Looringu ja Robert Roodiga Estonia esimesse balletitruppi. Siirdus 1923 Brüsseli ja Pariisi kaudu Hispaaniasse, kus elukaaslane ta väidetavalt tappis.

1.08.1898–12.12.1984

Eesti balletitraditsioonile aluse pannud Rahel Olbrei sündis ja kasvas Tallinnas. Tantsu õppis 1918–1919 Estonias Sessy Smironina-Sevuni, 1919–1922 Eugenia Litvinova ja 1922–1923 Saksamaal Mary Wigmani juures. Viimase juures õpitu mõjutusi võib täheldada näiteks Olbrei esimese tantsulavastuse “Roheline flööt” (1928) juures. Olbrei täiendas end Émile Jaques-Dalcroze’i, Rudolf von Labani ja Jevgenia Eduardova juures. Ta oli aastast 1918 Estonia tantsija ja 1925–1944 tantsutrupi juht. Olbrei asutas teatri juurde õppe- ja pidevalt tegutseva tantsurühma ning pani aluse eesti balleti näitleva tantsija traditsioonile. Tema lavastatud tantsustseenid ooperites ja operettides olid nagu minilavastused, mis äratasid alati suurt huvi publikus ja kriitikas. 1944. aastal põgenes ta koos abikaasa Hanno Kompusega Rootsi, osales algul sealses Eesti Pagulasteatri tegevuses, kuid aastast 1951 kolis ta koos abikaasaga Kanadasse, kus ta ka suri.