Rumeenia Sotsialistlik Vabariik
Paleepööre revolutsioonilises kastmes Rumeenia moodi
1965 – võimule tuleb Nicolae Ceauşescu ja kehtestab karmi diktatuurirežiimi.
17. detsember 1989 – sõjavägi tulistab meeleavaldajaid Timişoaras; paari päeva pärast levib mäss teistesse linnadesse.
22. detsember 1989 – Ceauşescude abielupaar põgeneb Bukarestist helikopteriga, kuid püütakse kinni, 25. detsembril nad hukatakse.
Rumeenia revolutsioon oli mitmeski mõttes erandlik. See oli ainuke riik, mille liider tegi kõik võimaliku, et kommunismi päästa. Nicolae Ceauşescu oli rajanud sellise diktatuuri, mida õnnestus murda vaid ulatusliku verevalamisega. Selle eest maksis ta eluga.
Kusagil polnud „reaalne sotsialism“ nii groteskselt inimvaenulik ja absurdne kui Rumeenias. Ceauşescu diktatuur oli julm, julgeolekujõud Securitate hoidis ühiskonda ja võimuaparaati hirmu all. Kõige selle juures oli Ceauşescu läänemaailma lemmiklaps, mis õnnestus tal tänu oskuslikule distantseerumisele Moskvast.
Rumeenia paistis silma selle poolest, et otsustas täielikult tagasi maksta välisvõla, mis 1981. aastaks oli 10 miljardit dollarit. Ainuke tee raha teenimiseks oli eksport, kuid paraku oli Bukarestil välisturule pakkuda vaid väheväärtuslikku kraami, või kaupa, mida endalgi nappis. Tulemuseks oli olukord, kus kogu rahvas pidi elama näljapiiril. Gorbatšov märkis õigusega: „Rumeenia majandus meenutab äraaetud setukat, keda julm ratsanik surmani kannustab.“
Energia kokkuhoidmiseks kehtestati näiteks eraautodele pühapäevane sõidukeeld. Väärtuslikum lihakraam müüdi välismaale, poes sai osta vaid rupskeid – sea- ja kanapäid, kanatiibu. Kuid näljale lisaks pidi rahvas kannatama ka alandusi, kui Ceauşescu kuulutas, et rumeenlased söövat hoopis liiga palju.
Revolutsioon algas detsembris 1989 Timişoara linnas spontaansetest rahutustest. Ceauşescu andis armeele käsu tulistada, kuid verevalamine ei suutnud siiski rahvast ohjeldada. 21. detsembril levisid rahutused Bukaresti. Diktaator Ceauşescu ilmus valitsushoone rõdule, kuid kohkus, kui töölised tema kõne järsku vilekooriga katkestasid. Televisioonis üle kantud pildid pea kaotanud juhist oli märguandeks mässuks. Järgmisel hommikul liikus tööliste mass eeslinnadest südalinna; armeeüksused lõpetasid verevalamise ning hakkasid rahvaga vennastuma. Ceauşescude abielupaar pages valitsushoonest helikopteriga, kuid nende absurdne põgenemise odüsseia lõppes kiiresti: mitte keegi ei pakkunud neile kaitset.
Samal ajal vallandus Bukarestis anonüümne terror. Siiani ei teata, kes tulistas katustelt ja akendest rahva pihta, tappes ligi tuhat inimest. Terrori peatamiseks otsustasid uued valitsusjuhid Ceauşescud kiiresti hukata. 25. detsembril 1989, pärast rutakat näidiskohtuprotsessi tapeti abielupaar automaadivalangutega. Nende asemele asusid režiimile lähedal seisnud inimesed; demokraatia ülesehitamine Rumeenias kulges vaevalisemalt kui mujal endises sotsleeris.