Uus maailmakord. Ajaloo lõpp?
31. jaanuar 1990 – Moskvas avatakse esimene McDonaldsi restoran.
11. märts 1990 – Leedu kuulutab välja iseseisvuse, kuid ükski riik deklaratsiooni ei tunnusta.
3. oktoober 1990 – Saksamaa ühinemise päev.
Kui 1989. aasta oli pööraste muutuste aeg, siis 1990 näis tähistavat uue maailmakorra paikaloksumist, stabiilsuse taastumist. Aasta tippsündmuseks oli Saksamaa ühinemine, mis kinnitati 3. oktoobril 1990. Kuna Gorbatšov ei püüdnud sotsleeri jõuga koos hoida ning andis õnnistuse ühinenud Saksamaale, oli tema populaarsus tipus.
Lääneriikide juhtmotiiviks sai, et Gorbi paati ei tohi kõigutada, muidu võib Moskvas tema asemele tõusta mõni konservatiiv, kes ilusa mängu ära rikub. Stabiilsuse hoidmise juurde kuulus, et Lääne poliitikud toetasid NSV Liidu säilitamist, st 1989. aasta revolutsioon ei tohtinud laieneda üle Nõukogude impeeriumi piiride. Eesti vabadust suurriigid ei toetanud.
Kõige selle taustal valitses üleüldine eufooria külma sõja lõppemisest. Septembris kuulutas USA president George H. W. Bush välja uue maailmakorra, mis rajanes Lääne demokraatial – kuigi uue maailmakorra kehtestamise seadis ta sõltuvaks Lääneriikide edust Iraagi lahinguväljadel (Iraak oli okupeerinud Kuveidi).
Veelgi optimistlikumad olid mõned ühiskonnateadlased. Ameerika analüütik Francis Fukuyama avaldas 1989. aasta suvel palju kõneainet pakkunud artikli „Ajaloo lõpp?“. Ta kirjutas: „Me oleme võib-olla tunnistajaks mitte pelgalt külma sõja lõpule või sõjaaegse ajaloo teatud perioodi lõppemisele, vaid ajaloo lõpule kui sellisele: see tähendab maailma jõudmist tema ideoloogilise evolutsiooni lõpp-punkti ja Lääne liberaalse demokraatia universaalseks muutumist inimühiskonna valitsemise lõpliku vormina.“ Fukuyama ei arvanud, et nüüdsest ei toimu üldse enam maailmaajaloolisi sündmusi, seda enam, et liberaalse demokraatia võit avalduvat hetkel vaid „ideede- või teadvuse-maailmas“ ja mitte „tõelises või materiaalses maailmas“, Kuid sellegi poolest, hindas ta, puudub maailma sündmustes edaspidi selline draama, nagu inimkond oma minevikus on pidanud kogema. Sest, Fukuyama märkis, liberaalne demokraatia on pikemas perspektiivis võitmas ka materiaalses maailmas.
Fukuyama ennustus oli kindlasti hea uudis nende jaoks, kes olid osa saanud kannatustest, mida 20. sajandil oli olnud inimkonnale rohkelt pakkuda: kaks maailmasõda, kaks totalitaarset diktatuuririiki, massimõrvad, küüditamised, reaalselt eksisteeriv sotsialism, jne. Lennart Meri Eestis oli paljutki sellest pidanud oma nahal kogema.