Kommunismi lõpp ja ühinenud Euroopa
20 aastat hiljem on kätte jõudnud paras aeg kokkuvõteteks. Kuhu oleme jõudnud? Mida tähendab aasta 1989? Mida tähendab aasta 1991?
Õnneks võime nentida, et paljud pessimistlikud ennustused ei ole täide läinud. 1994. aastal nägi ajaloolane Tony Judt tulevikku üsnagi mustades toonides. Tema arvates ei märkinud 1989. aasta mitte ainult „Euroopa kodusõja“ lõppu – ta pidas silmas kommunismi ja kapitalismi vahelist ideoloogilist võitlust –, vaid kahjuks ka 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni ja valgustusajastu ideaalide lõppu. Ta ei uskunud liberaalse demokraatia võidukäiku. Artiklis „Mis tuleb pärast kommunismi?“ hoiatas ta, et „mitmesugusel viisil sukeldub Euroopa rahutuste ajastusse, segaduste aega“.
1994. aastal oli pessimismiks põhjust kuhjaga. Bosnia sõda Balkani poolsaarel käis veel täie hooga. Aasta hiljem, 1995. aastal leidis aset suurim massimõrv Euroopas pärast Teist maailmasõda: Srebrenica tapaväljadel tappis serblaste armee rohkem kui 8 000 bosnia meest ja poisslast. Jugoslaavia sõjad heitsid sünge varju aastatel 1989–91 toimunud revolutsioonidele.
Bosnia genotsiidi põhjal ruttasid paljud järeldama, et Euroopa pöördub (tagasi) natsionalismi ja šovinismi juurde. Ent järeldus oli ennatlik: enamikes riikides ei tõstnud pead mitte marurahvuslus, vaid eluterve, euroopalik patriotism. Nüüdseks on ka Balkani poolsaar – Euroopa püssirohutünn – suuresti rahunenud. Seega võime öelda, et suur „rahvaste ärkamine“ aastatel 1989–91 ei toonud kaasa Lääne demokraatia kokkuvarisemist.
***
Kui Euroopa läänepoolse osa suhtes oli osa teadlasi liiga pessimistlikud, olid paljud liiga optimistlikud idaeuroopa arengute suhtes. Kui endine idablokk koos Leedu, Läti, Eesti ja Sloveeniaga on liitunud nii Euroopa Liidu kui NATO-ga, ning ka endise Jugoslaavia territooriumil tekkinud riigid on liikumas Euroopa Liidu liikmelisuse suunas, on sellest piirkonnast idapool puhkenud viimase 20 aasta jooksul rida veriseid, seni lahendamata konflikte. Venemaa sõjad Tšetšeenias, Venemaa sõjaretk naaberriigi Gruusia vastu, sõda Mägi-Karabahhia pärast ning kriis Transnistrias on tunnistus sellest, et Nõukogude impeeriumi lagunemine ei ole kulgenud valutult ja et kahjuks on palju ka neid, kes ihkavad taga impeeriumi endist hiilgust.
Paraku on ka selgunud, et üleminek kommunismilt liberaalsele turumajandusele ei ole nii kerge, kui tollal arvati. Teadlased ei tundnud piisavalt kommunismi palet. Nagu kirjutab Ungari teadlane György Schöpflin, alahinnati kommunistlike süsteemide jätkusuutlikkust, nende võimet luua „kultuurilist kapitali“. Kõige hullemaks peab Schöpflin inimeste täielikku võõrandumist võimust, nende veendumust, et üksikinimese teod ei mõjuta poliitilist süsteemi mitte kuidagi. Niisiis võib kommunismi-ajastu pärand inimeste mõtteviisiis olla sügavamgi kui nad ise tajuvad, raskendades oluliselt demokraatia ja kodanikuühiskonna ülesehitamist Kesk- ja Ida-Euroopas, aga eriti Venemaal.
Millele loota? Václav Havel, endine Tšehhi president, paneb oma panuse noortele: „Asi pole mitte selles, nagu sünniksid tänapäeval paremad inimesed kui varem. Noorematel inimestel on loomulikult needsamad jooned iseloomus, kommetes, eluhoiakutes ja -oskustes, mida võib tähele panna nende vanematel ja esivanematel, kuid ühes olulises mõttes on nad teistsugused: neid ei ole kommunism otseselt deformeerinud, nad pole kasvanud tingimustes, mis nõudsid teesklemist ja küürutamist ning egoismi soosimist, ükskõiksust kaasinimeste vastu ja ksenofoobiat, nad pole kasvanud režiimi all, mis lakkamatult lobises töölisklassi valitsusest, tegelikult aga kultiveeris kõige armetumat väikekodanlikkust. Kõik, kes me kasvasime üles kommunismi ajal, kaasa arvatud need, kes talle avalikult vastu hakkasid, meil on märk küljes. Kõlblusetus mürgitas meid rohkem, kui me oskasime arvata.“
Seega ei ole olukord lootusetu. Meid ootab ausam ja õiglasem ühiskond – kui oskame selle nimel pingutada!