Poola Rahvavabariik
Solidaarsusest demokraatiani
1944 – kommunistid võtavad Poolas võimu.
1980 – rajatakse töölisliikumine Solidaarsus, mis alustab valitsusevastaseid streike.
6. veebruar – 4. aprill 1989 – Poola ümarlaud, kommunistide ja Solidaarsuse vahelised läbirääkimised.
4. juuni 1989 – pooldemokraatlikud valimised, mis toovad kommunistliku režiimi kokkuvarisemise.
Kommunistlik idablokk hakkas murenema Poolas.
Teise maailmasõja järel oli Poola rahvas leppinud kommunistide võimuga eelkõige jõuetusest: natside okupatsioon oli nõudnud meeletuid inimohvreid, Punaarmee pealetung tõi vereohvreid veelgi. Lootusetuse sümboliks oli Varssavi ülestõusu ebaõnnestumine 1944. aastal, mille tulemusena tegid natsid pealinna maatasa. Kuigi Punaarmee oli jõudnud paarikümne kilomeetri kaugusele Varssavist, ei püütud ülestõusnutele appi minna, sest Poola vastupanu hävitamine teenis ka Stalini huve.
Poolas oli ainulaadne katoliku kiriku tugev mõju, mis tuli eriti selgelt esile 1979. aastal, kui oma kodumaad külastas hiljuti paavstiks valitud Johannes Paulus II. Visiit kujunes ootamatuks demonstratsiooniks kommunistliku režiimi vastu.
Ometi jäi siis vabaduseni veel 10 aastat. Otsustavaks jõuks režiimi lagunemises sai sõltumatu töölisliikumine, mis oli idablokis erakordne. Karl Marxi õpetuse kohaselt oli revolutsiooni avangardiks, režiimi peamiseks toeks töölisklass. Tegelikkus oli loomulikult teistsugune: töölised polnud kaugeltki vabad, ametiühingud olid julgeolekuorganite kontrolli all. Kuid Poolas toimus midagi enneolematut: töölised asutasid salaja sõltumatud organisatsioonid ning alustasid ulatuslikke streike, mis vapustasid režiimi alustalasid, ähvardasid riiki pankrotiga. Esimesed ulatusliku streigid 1976. aastal surus režiim veriselt maha, kuid uus laine tuli 1980. aastal, kui esile tõusis ametiühinguliikumine Solidaarsus.
Solidaarsus oli võimas, kuid suudeti paraku siiski maha suruda. 1988. aastaks oli ta nii palju nõrgenenud, et kommunistid nägid esimest korda võimalust soodsaks kokkuleppeks. Ka Solidaarsuse juhid olid aru saanud, et neil polnud kommunistide kõrvaldamiseks jõudu. Nii algasid kommunistide ja Solidaarsuse vahel läbirääkimised, nn Poola ümarlaud.
Taustaks oli katastroofiline olukord majanduses (üha paisuv välisvõlg, inflatsioon, kaupade defitsiit, talongisüsteem, õitsev must turg, jne). Režiimil puudus rahva toetus, et läbi viia hädavajalikke reforme. Nii otsustaski kompartei kaasata võimu juurde Solidaarsuse ja liikuda ettevaatlikult laiendatud diktatuuri suunas. Välja kukkus aga teisiti. Kui ümarlaud 1989. aasta kevadel lõpetas, oli tulemuseks kokkulepe, mis tegi kompartei võimule igaveseks lõpu. Koomiline oli seejuures, et kommunistidel polnud kavas teha nii suuri järeleandmisi, kuid nad ülehindasid oma toetust rahva seas. Kokkulepitud üleriiklikel valimistel 4. juunil võitsid nad vaid 1 koha 100-st. Kuigi nende käes olid endiselt võimuhoovad, tähendas see referendum kommunismi lõppu Poolas. Esimene bastion oli langenud.