Balti tee, Balti kett
13. aprill 1988 – Edgar Savisaar teeb Eesti Televisiooni saates „Mõtleme veel“ ettepaneku kutsuda ellu rahvarinne perestroika toetuseks.
Oktoober 1988 – rahvarinde asutamiskongress.
23. august 1989 – rahvarinne korraldab Balti keti.
Poola ja Ungari olid idabloki esimesed pääsukesed, kes vabamalt hingata said. Saksa DV-s, Tšehhoslovakkias, Bulgaarias, ammugi Rumeenias püsis diktatuur aga vankumatult. Võib öelda, et Balti riikides olid samal ajal tänu glasnost’ile juba palju vabamad olud. Ainult seetõttu oli võimalik maailma ajaloos enneolematu meeleavaldus „Balti tee“, milles 2 miljonit inimest ühendasid katkematu ahelaga Balti riikide pealinnad Tallinna, Riia ja Vilniuse.
Balti keti ehk Balti tee korraldasid Eesti, Läti ja Leedu rahvarinded; idee ja algatus tuli Eestist. Suurima rahvaliikumisena oli Eestimaa Rahvarindel mängida oluline osa Eesti vabanemises ja Nõukogude impeeriumi lammutamises. Olulisim oli, et vabadusvõitluses hõivas rahvarinne turvalise kesktee, millega julgesid liituda suur osa rahvast kui ka paljud kompartei liikmed. Dissidentlus oli liiga ohtlik, et see sobinuks tavakodanikule; rahvarinne, mis asutati Gorbatšovi perestroika toetuseks, oli turvaline valik ka edumeelsemale kommunistile. Rahvarinne aitaski kaasa Eestimaa Kommunistliku Partei lõhenemisele.
Kõigile oli siiski selge, et perestroika toetuse varjus ja liider Edgar Savisaare eestvedamisel aeti Eesti asja, olgugi et ettevaatlikumalt, kui seda tegid dissidendid ja kodanike komiteed, kes nõudsid Eesti Vabariigi taastamist.
Rahvarinde panuseks oli ka vähemusrahvuste, sealhulgas paljude venelaste toetuse võitmine Eesti vabaduse ideele. Viktor Palm meenutab näiteks, kuidas kuulus semiootik Juri Lotman tuli Tartus end isiklikult rahvarinde liikmeks registreerima: „Seejuures palus ta meeles pidada, et oli sõja ajal suurtükiväelane – äkki läheb vaja.“
Balti kett oli rahvarinde korraldatud massiüritustest vägevaim, haarates 2 miljonit eestlast, lätlast ja leedulast ühtsesse meeleavaldusse Nõukogude okupatsiooni vastu. Kuigi järgmisel päeval ähvardas Gorbatšov Balti rahvaid kaudselt repressioonidega, ei võinud see ajalooratast tagasi pöörata. 24. detsembril 1989 tunnistas NSV Liidu rahvasaadikute kongress Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid õigustühiseks, viidates seega, et Nõukogude okupatsioon Balti riikides on illegaalne.