Intervjuus Erika Klaats`ile (Maaleht 26.02.2004) rääkis Heinz Valk oma sharzhidest:

Tehtud on need pildid mitme aasta vältel. Tavaliselt valisin kõigepealt selle järgi, et need inimesed olid mulle endale sümpaatsed.

Kunstirahvaga kohtusime tol ajal Kuku klubis peaaegu iga päev. Seltskondlikus vestluses ja lõmpsimise käigus õpid ju inimest hästi tundma.

Hakkasin mulle silma jäänud inimest siis vaikselt jälgima, tegin laua all salaja visandeid. Joonistasin üles mõne just sellele inimesele omase zhesti või kehahoiaku. Ükskord, kui asi tundus küps olevat, püüdsin seda portreed siduda selle inimese loomingu või muu tegevusega.

Ma ei ole õel inimene. Püüdsin neid kõiki kujutada väga sõbralikult, ilma solvamise ja tigeduseta. Loodan, et see mul ka õnnestus.

Jüri Järvetit olen väga mitmeid kordi teinud. Alati tundus, et midagi tema isiksusest jäi vajaka. Ma ei ole ka siia näitusele üles pandud Järvetiga sajaprotsendiliselt rahul. Aga pole parata – pole enam meest ega anna midagi parandada.

Tegelikult ihaldasid paljud sellesse galeriisse pääseda. Nii mõnigi küsis nelja silma all: “Kuule, Heinz, miks sa mind pole joonistanud?” Mina langetasin aga otsuse selle järgi, kuidas töö oli õnnestunud. Tavaliselt võtsin terve hulga inimesi korraga ette, kusjuures ühele sain pihta, teisele ei saanud. Mõnega mässasin terve aasta, enne kui järsku avastasin, et nüüd sain selle õige nõksu kätte.