ERIKA HAGGI
21.05.1922 – 19.11.2009

Erika Haggi sündis Tartumaal Kambja kihelkonnas Krüüdneri vallas. Koolihariduse omandas ta Tartus – Pedagoogiumi algkoolis ja Tartu kolledžis. II Maailmasõja puhkedes sattus Haggi Nõukogude Liidu tagalasse.

1945. aastal jätkas Erika Haggi õpinguid pealinnas, Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis. Teatrikunsti tudeerimise vahetas ta peagi skulptuuri eriala vastu ning 1952. aastal lõpetas ta juba ERKI diplomeeritud skulptorina.

1955. aastani töötas noor kunstnik Eesti NSV Riiklikus Kunstimuuseumis, seejärel Kultuuriministeeriumi Kunstide Peavalitsuse kujutava kunsti osakonna juhatajana.

1961-1964 oli Haggi ametis Moskvas, NSVL Rahvamajandusnäituse Eesti paviljoni peakunstnikuna, hiljem Tallinna Polütehnilise Instituudi graafikakateedri assistendina. Aastatel 1970-1980 kunstnike klubi „Ku-Ku” direktorina. Kuni kõrge vanuseni töötas ta vabakutselise kunstnikuna.

Elus inimene – sa tunned teda juba, hingad seda õhku. Vaatad teda elusalt ja nopid sealt mis on elus, mis on huvitav. Foto peal pole mitte midagi. Ma ei armasta foto pealt teha. Ründasin Georg Otsa Kaarli kiriku taga alleel. Ta oli seal oma pisikese lapsega. Ja mina põrutasin kohe ta juurde ja ütlesin – „Georg Ots, ma tahan Teist portree teha!”. Ta ehmus. Ütles, et muidugi! Võib küll!
Villem Kapp ütles, et Erika, tee ikka Ellerit (Heino Eller) ka. Siis otsisin tutvust ja tegin. Käisin külas tal kodus. Väga uhke kodu oli tal Kadriorus. Erika Haggi. 17. aprillil 2008.

Hakkasin külastama „Luikede järve” õige sageli ning tegin pisikesi plastilisi kavandeid. Siis tekkis aga mure – kas H. Puur nõustub mulle poseerima? Tutvusin Helmi Puuriga ja rääkisin talle oma muredest. Jõudsime kokkuleppele…
Jäin peatuma ühele plastiliinist tehtud variandile. Selle kohta palusin aeg-ajalt konsultatsiooni balletisolistilt endalt, sest töötan kavandi juures tavaliselt ilma modellita… Sellele järgnes kavatsetud suuruses (1,4 m) kuju valmistamine savis, mis nõudis juba pikemaajalist tööd koos modelliga… Palju nägin vaeva ka kätega, et nad väljendaksid Odette’i iseloomu ja oleksid ühtlasi H. Puuri käed. Erika Haggi mälestuskild, Heino Kiik „Helmiga. 1970–1971. Üheksas raamat”. Ilmamaa, 2010.

Käisin tema juures poseerimas õige mitmel korral. Ta oli natuke nördinud, sest olin iga kord kuidagi isemoodi. Ütles, et sa ei ole kuidagi stabiilne. See natuke teda ärritas. Ta tahtis kompositsiooni teha – näitleja hoiab peeglit enda käes ja vaatab peeglist oma rolli, tööd või elu – aga see natuke ebaõnnestus ja ta ise oli selle üle väga õnnetu, sest ta arvas, et see kompositsioon oleks pidanud tulema märksa huvitavam. See ei äratanud niisugust tähelepanu nagu Erika ootas.
Me liikusime väljaspool tööaega ka väga palju koos. Ta oli väga seltskondlik ja näitlejatega väga läviv.
Mind on üritanud mõned maalikunstnikud maalida, kuid nad on löönud käega – nende arvates tulen iga kord teise näoga. Erika Haggi skulptuur ongi pea ainus minust tehtud teos. Üks maal on tehtud kui ma olin noor näitlejanna – see on kuidagi isegi sarnane. Ita Ever. 26. aprillil 2010.

Ta jättis äärmiselt särtsaka ja meeldiva, jõulise inimese mulje. Aktiivne, tugeva naise tüüp oma olemuselt. Meil olid mõnusad vestlused, toredad kooskäimised, leidsime hea kontakti. Mulle ta inimesena väga meeldis – just tema särav, jõuline natuur. Väga naiselikud naised ongi minu jaoks väga jõulised. Nad on elu vedajad. Elle Kull. 9. mail 2010.

Mina teda lähedalt ja isiklikult ei tundnud. Ta tegi skulptuuri Eesti Televisiooni filmivõtete ajal. Sellest tegemisest on säilinud ka filmikatkend. Kaie Kõrb. 26. aprillil 2010.

„Ku-Ku” klubis olime enne kokku saanud, olime juba tuttavad natuke. Siis ta ükskord ütles, et ma teeksin sinust skulptuuri. Ma ei olnud vastu, tore naine oli. Temaga oli väga huvitav töötada, ta oli väga huvitava jutuga. Mäletan, ta ütles seejärel, et ma pean nüüd minema sulle kivi otsima. Aarne Üksküla. 29. aprillil 2010.

Mirjam Peil

Erika Haggi panuseks eesti kultuurilukku on paljude meie teatri- ja muusikategelaste jäädvustamine – näitlejad, lauljad, heliloojad, interpreedid. Küllap lisab kunstiliselt üldistav pronksist või kivist portree midagi nende „hetkekunstide” loojate mõistmiseks inimestena. See on jääva väärtusega osa Erika loomingus – temata poleks meil Georg Otsa, Heino Elleri, Villem Kapi jt. tähelepanuväärsete kultuuritegelaste portreid. Teine valdkond Erika loomingus on seotud dekoratiivse figuuriplastikaga.

Muusika ja teater olid Erika Haggile väga lähedased (ta õppis ka ise laulu ning valis esialgu erialaks teatridekoratsiooni), tema elavale temperamendile pakkus see kaasa- ja sisseelamisvõimalust. Lavamaailm kütkestas teda ja ta valis kõik oma modellid just nimelt tolle kütkestavuse pärast.
Erika Haggi skulptuuriloomingus kajastuvad üsna kujukalt eesti kunstis poole sajandi jooksul toimunud muutused – nii surved kui ka moesuunad. Tema õpinguajal ja loometee algul valitses stalinlik sotsrealism. Aga kindlasti tuleb silmas pidada, et just siis töötasid Kunstiinstituudis tõelised skulptuurikorüfeed – Voldemar Mellik, Aleksander Kaasik, Ferdi Sannamees, Martin Saks ja Enn Roos. Nõnda sai Erika tudengina parima mõeldava koolituse, mis sest, et rakendada oli seda võimalik üksnes range realismi võtmes.
Skulptori esimesi töid („Luik”, Erich Veetõusme, Jaanus Orgulas) iseloomustabki ajastu pitser ja need jäävad kunstiliselt väheütlevaiks. Mulle isiklikult tundub, et ka nn. kuuekümnendate sula ei sulatanud Erika annet päriselt lahti – tolleaegne rohmakalt kandiline laad ei sobinud Erika potentsiaalsete võimetega, temale omase meelelisusega. Ka tollane meelismaterjal šamott ei pakkunud võimalusi (Valerian Loik, „Paar”).
Tõeline eneseleidmine sai teoks 1970. aastail – mitmed graniit- ja pronksportreed (Villem Kapp, Heino Eller, Johann Woldemar Jannsen, Georg Ots, Heljo Sepp) ühendavad elava ja tundliku karakterikujutuse lihtsa üldistava vormiga, kunstniku taotlused, nägemisoskus ja tehnilised võimed on sel perioodil saavutanud tasakaalu.
1980. aastail jätkas Erika samas laadis (Tiit Kuusik, Ita Ever, Johannes Semper), vähem viljakas oli ta järgneval kümnendil (Aarne Üksküla, Gustav Ernesaks). Kaheksakümnendail oli Erika tegev kunstnike klubi KuKu perenaisena – ka sel on tema kunstnikuelus oluline osa.
Ajastu taustal on huvitav vaadelda ka kunstniku suuremaid ja väiksemaid dekoratiivtaieseid. Pargiskulptuuris on käsitlus üldistav, lihtsavormiline, väiksemais figuurides (marmorist „Tüdruk”, pronksist „Torso”) paljastub aga üks Erika meelelise andelaadi tahk – nimelt erootiline tundlikkus. Paraku ei soosinud aeg kunstnikus peituva meelelise kvaliteedi täit avanemist.
Muuseas, figuuriplastikas on Erikale modelliks alati naine, portretistina on ta aga jäädvustanud – väheste eranditega – ainult tugeva karakteriga mehi. Temperamentse, atraktiivse ja elujanuse naiskunstniku puhul on see ka üsnagi loogiline.

Erika Haggi loodud teoseid:

• Erich Veetõusme. Kips, 1952.
• Helmi Puur „Luikede järves”. Pronks, 1955.
• Neiu palliga. Marmor, 1955.
• Jaanus Orgulas Tootsina. Kips, 1955.
• Helmi Puur. Kips, 1956.
• Villem Kapp. Graniit, 1962.
• Valerian Loik. Šamott, 1968.
• H. Põldroos. Šamott, 1969.
• Vello Orumets. Šamott, 1972.
• J. W. Jannsen. Graniit, 1972.
• Heino Eller. Graniit, 1973.
• Meremehe pruut. Graniit, 1974.
• Endel Puussepp. Šamott, 1975.
• Tüdruk. Marmor, 1975.
• Georg Ots. Pronks, 1976.
• Heljo Sepp. Marmor, 1976.
• Georg Ots. Graniit, 1978.
• Tiit Kuusik. Graniit, 1980.
• Torso. Pronks, 1980.
• Paarike. Graniit, 1980.
• Anu Kaal. Pronks, 1981.
• Ita Ever. Pronks, 1982.
• Naine. Graniit, 1982.
• Põllumees. Pronks, 1983.
• Fred Jüssi. Pronks, 1984.
• Elle Kull. Graniit, 1985.
• Gustav Ernesaks. Graniit, 1986.
• Gustav Ernesaks. Graniit, 1990.
• Kaie Kõrb. Pronks, 1991.
• Aarne Üksküla. Pronks, 1992.
• Erika Haggi ja Mart Martson. Šamott, dateerimata.
• Mart Martson. Šamott, dateerimata.
• Georg Ots, bareljeef. Kips, dateerimata.
• Heinz Müller. Kips, dateerimata.
• Endla Indi. Kips, dateerimata.
• Naine (ämm või vanaema). Kips, dateerimata.
• Kaevur. Alumiinium, dateerimata.
• Sõdurpoiss Antti (Antti Indow). Kips, dateerimata.
• Kass. Pronks, dateerimata.
• Olga Lauristin.
• Juliane Telman.
• Jevgeni Nikonov.
• Dekoratiivsed naisfiguurid.